Mürgistest pliikuulidest ja haavlitest tabamuse saanud ulukite metsa jäetud korjused külvavad jätkuvalt hävingut Eestis elavate võimsaimate röövlindude merikotkaste seas, kuigi müügil on jõudnud ka ohutuid alternatiive. Jahimehed pliikuulides aga suurt probleemi ei näe ja imestavad, miks ei tapa plii teisi metsaelukaid.
Igal aastal leitakse Eestis haigeid või surnud merikotkaid, kes on saanud laskemoonast saastunud looma- või linnuliha tõttu pliimürgituse. Eesti jahiseadusesse on küll sisse kirjutatud, et pliihaavlite kasutamine Eestis veelinnujahil keelatud. Ometi ei lahenda taoline regulatsioon pliimürgituste probleemi täielikult.
«Merikotkad toituvad meelsasti nii ulukijahil metsa jäetud lahkamisjäätmetest kui ka haavamise järel metsas surnud loomadest – jahipraagist,» ütles Postimehele keskkonnaministeeriumi esindaja Kadri Kauksi.
Tema sõnu kinnitab asjaolu, et viimastel aastatel on Eestis surnult leitud merikotkaste korjustest avastatud ulukite laskmiseks kasutatud pliid sisaldava laskemoona tükke. Siit ka täiendav nõe Eesti normides, mille kohaselt tohib jahi käigus lastud ulukite lihakehad lisatoiduks jätta metsa ainult juhul, kui looma laskmisel on kasutatud pliid mittesisaldavat laskemoona. Jutt käib eelkõige sellistest loomadest, kelle liha inimtoiduks ei tarbita: hundist, ilvesest, rebasest ja kährikust.
Niisiis, pliid sisaldava laskemoonaga lastud loomade jääke loodusesse jätta ega viia ei tohi, kui tegemist pole just sisikondade ja põhjalikult kontrollitud nahkadega, mis on pliimoona jääkidest vabad.
Pliid sisaldavate haavlite keelustamise üle on küll palju arutatud, ent põhjus, miks keegi veel pole pliid täielikult keelustanud, on ikkagi sama tõhusa materjali puudumine. Kadri Kauksi sõnul Eestil siin palju kaasa rääkida pole, sest meil ei toodeta ei haavleid ega kuule.
Kaubanduses alternatiivid olemas
Jahikaupluste keti juhataja Hanno Kirikal tõi näiteid saadaval olevatest padrunitest, mis on pliivabad.
Näiteks on müügil kolme liiki terashaavleid: link Lisaks on olemas ka plii- ja tinavabad kuulid: link
Möödunud sajandil valitses Eestis mitukümmend aastat periood, kus keskkonnamürkide tõttu ei pesitsenud siin ühtegi merikotka paari. Hetkel on neid aga 250 ringis. Eesti maaülikooli doktorant ja loomaarst Madis Leivits ütles möödunud nädalal Aktuaalsele kaamerale, et inimkonnal ei tohiks sellele vaatama olla õigust põhjustada sellele liigile kannatusi.
Tänapäeva terviseuuringud näitavad, et plii on elusorganismile kahjulik ükskõik kui väikses koguses. Plii on pehme metall, mis kudesid läbides eraldus laiale alale organismist. Seda ei suuda organismist väljutada maks, neerud, ega ükski teine organ. Toiduahela igal järgmisel tasemel kontsentratsioon organismis kasvab. Taanis keelustati pliilaskemoona kasutamine täielikult juba 2006. aastal.
Merikotkas on Eesti suurim röövlind, tema tiibade siruulatus küündib 245 sentimeetrini ning kehakaal kuue kilogrammini. Merikotkaste arvukusele on varasealt halvasti mõjunud ka kloororgaanilised ühendid, mis on nüüd Läänemere piirkonnas keelatud.
Jahimehed: kas me ikka peame midagi parandama hakkama?
Arutasin seda teemat ka Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi nõuniku Kaarel Rohtiga, kelle jutust selgus, et
AP: Kas Eesti jaihyimeeste käsutuses on juba reaalseid alternatiive pliid sisaldavatele kuulidele?
KP: Väga täpsed andmed puuduvad, aga töö selles suunas käib ja mingisugused lahendused peaks olema
Haavlitega on asi lihtsam. Veelinnujahil on lubatud kasutada pliid mittesisaldavaid - terasest, vismutist, vasest jne - haavleid. Pole seni kuulnud, et veelinnujahil oleks haavlikasutusega olnud probleeme.
Kui palju neid reaalselt kotkaid ohustades metsa jääb?
Keegi pole teinud statistikat selle kohta, mitu kuuli lastakse aastas jahimeeste kasutuses olevatest kuulipüssidest jahi käigus, seega sellele küsimusele vist ei oska keegi vastata. Samuti ei oska keegi konkreetselt vastata, mitu looma jääb aastas haavatutena või surnult leidmata metsa.
Huvitav on seejuures, et seni pole keegi toonud loomaarstide kätte pliimürgituse saanud hunti, ilvest, rebast või karu, rääkimata kährikust ja ronkadest, kes kõik on oma toiduharjumuste järgi suuremad raipesööjad kui merikotkas seda ongi. Ja söövad nad kindlasti ka lasu tabamuse koha ümbruse liha ära.
Teine huvitav nüanss on seegi, et tavaliselt sissesöödud plii väljutatakse kiiresti (päeva-kahe jooksul) seedetrakti kaudu, kui mitteseeduv võõrkeha.
Jahinduse hea tava kohaselt tarbitakse jahi käigus kütitud loom ning tarbimisväärtust mitteomavad osad kas utiliseeritakse või maetakse. Reeglina ei vii jahimehed neid metsa tagasi. Seda asjaolu rõhutab ka jahiseadus, mis käsib juba ainuüksi liiklusõnnetuses hukkunud suuruluki utiliseerida või matta kohapeal kokkuleppel maaomanikuga.
Kui hoolsad on Eesti jahimehed nende nõuete täitmisel?
Loomulikult annavad jahimehed endast parima. Seni pole veelinnujahil haavlikasutusega olulisi probleeme olnud.
Mida annaks olukorra parandamiseks teha?
Peame siis kohe midagi parandama hakkama, kui merikotkaste asurkond on jõudsas kasvus? Ühe isendi pealt ei saa järeldusi teha kogu elustiku kohta. Asurkonna head käekäiku pole ju lastud ulukite tarbimine mõjutanud. Samas keegi ei oska ka öelda, mitu meie merikotkast tarbib leitud jahiuluki liha koos pliijääkidega.
