Bloomberg: monopolistid on tõprad ja teisi majandustõdesid loomariigist

Huulkalake

FOTO: SCANPIX

Putukad, loomad ja kalad on oma majanduskäitumiselt väga nupukad ning ratsionaalsed. Kui võimalus on, võib aga kundele vabalt hambad selga lüüa. 

«Keegi pole kunagi näinud, et koerad omavahel vabatahtlikult konte vahetaksid,» kirjutas majandusteaduse üks rajajaid Adam Smith, kelle sõnul on majandustegevus omane ainult inimestele ning teiste loomaliikide puhul pole seda võimalik täheldada, kirjutab Bloomberg.

Nüüd on aga selgunud, et igat liiki elusolendid on majanduslikus mõttes üsna nupukad. Näiteks võivad Kesk-Ameerikas elavad herilasemad palgata endale abiks teis herilasi, kes järeltulijate eest hoolitsemisel kaasa löövad. Tavaliselt võivad taolised abitöölised mitme pesa vahel valida, kus tööd leida. Kui abilised aga piisavalt ei pinguta, viskab herilasema nad lihtsalt välja.

Kui palju abiline aga pesakoha eest pingutama peab, sõltub pakkumisest ja nõudlusest. Kui naabruskonnas on abi vajavaid herilasepesasid palju, on emaherilased oluliselt vähemnõudlikud.  

Loomariigis on turuloogika tegeikult väga levinud, kinnitab Strasbourgi ülikoolis töötav hollandi bioloog Ronald Noë, kes juba 1994. aastal tuli välja mõistega «bioturg.»  Seda mõistet on aga hakatud kasutama erinevate nähtuste selgitamiselt Aafrika savannist Kesk-Ameerika vihmametsade ja korallriifideni.

Näiteks huulkalake, kes sööb suuremate kalade parasiite, muutub eriti hoolitsevaks siis, kui kohale ilmub mõni ta liigikaaslane, kes samuti peremehe parasiitidega maiustada tahaks.

Kui varem on bioloogias rõhutatud, kuidas loomade käitumist ei tohiks segamini ajada inimese omaga, siis Noë on aga veendunud, et majandusteoreetilised mudelid peavad paremini paika loomade kui inimeste puhul. Inimesed on nimelt oma asjaajamistest liiga ebaratsionaalsed ning valmistavad sellega ökonomistidele pidevalt peavalu. 

Idee uurida loomade majanduskäitumist andsid Noële paavianid Keenias, kes selle asemel,  et üksteist vaid halastamatult klobida, tegid teinekord ka ühiste eesmärkide nimel koostööd. Näiteks selleks, et paaritumiseks löögile pääseda.

Koostöö üheks põhjuseks pidasid bioloogid varem ideed, et mõnikord on loomaliigil kasulikum hoolitseda oma sugulaste järglaste eest selle asemel, et ise järglasi saada. Nii nagu hoolitsevad arvukad emased sipelgad kuninganna vastsete eest.

See aga ei selgita, miks võib huulkalake muretult barrakuuda  hammaste vahelt toitu otsida. Pelgalt omakasust lähtudes oleks barrakuudal kõige kasulikum lõpuks ka hambaarst nahka panna.

Bioloogide hinnangul võib aga koostöö liikide vahel, kes pidevalt omavahel kokku puutuvad, olla ellujäämiseks kasulik. Loomad ei püüa saada ühelt  «äripartnerilt» parimat tasu, vaid püüavad leida endale partnerit, kellega äritegemine kõige paremini sujub. Kui suur tasu tuleb maksta, sõltub aga turuseisust.

Näiteks isane skorpion teeb emasele «pulmakingi», kui rikkalik kingitus olema peab, sõltub sellest, kui palju isaseid skorpione parajasti piirkonnas on. Isane türkiispääsuke lubab mõnel nooremal isasel oma territooriumil elada, kui see aitab tal poegade eest hoolitseda, kusjuures üürnikuks saab kõige noorem ja ohutuma välimusega kandidaat.

Huulkalakesed aga käituvad oma kundedega väga erinevalt sõltuvalt sellest, kes keegi neid jälgib või mitte ning kas kundel on võimalik ujuda ka mõne teise huulkalakese juurde. Kui tegemist on kalaga, kes kuigi kaugele ujuda ei saa ning peab piirduma just ühe huulkalakese puhastusteenusega, võib viimane julgelt ka kliendile hambad selga lüüa ja veidi terveid soomuseid näksata, kinnitades nii majandustõde, et «monopolistid on tõprad,» arvab Bloomberg. 

Tagasi üles