Kuidas ühe suure naftariigi majandus põhja läks

Opositsiooniaktivist viskamas kivi protestil president Nicolas Maduro valitsuse vastu.

FOTO: JUAN BARRETO/AFP

Venezuela majandus on ajaloo ühes hullemas seisus. Inimestele ei jagu toitu ega ravimeid, riigis valitseb hüperinflatsioon ja valitsus ei aktsepteeri välist humanitaarabi.

Kõige tihedamini kasutatav indikaator võrdlemaks majanduslangust on SKT ehk sisemajanduse kogutoodang. Rahvusvahelise valuutafondi andmetel on Venezuela SKT 31 protsenti madalamal kui 2013 aastal, kui riigil oli viimase kümnendi parim aasta, vahendab Project Syndicate. SKT ühe inimese kohta langes aga võrreldes 2013 aastaga veelgi enam, nimelt 35 protsenti.

Nii järsk langus on suurem kui 1929-1933. aastal kui USAd tabas suur depressioon. Hinnanguliselt langes siis SKT USAs 28 protsenti. Venezuela langus on suurem kui Venemaal 1990. aastate algul, Kuubas ja Albaanias 1989-1993. aastal, kuid väiksem kui Nõukogude Liidust lahku löönud riikide ülemineku ajal või sõjast räsitud riikidel nagu Rwanda, Iraan ja viimati Lõuna-Sudaan.

Teisisõnu on Venezuela kriis suurem kui USA, Lääne-Euroopa ja ülejäänud Ladina Ameerika riikide ajaloos. Kuid ometigi alahindavad need numbrid majandusliku kokkuvarisemise suurust nagu selgub Harvardi rahvusvahelise arenduse keskuse asjatundjate arvamusel.

Eksporttulu langus ja suured võlad

Selge on, et SKT 35-protsendiline langus ühe elaniku kohta on maailmas haruldane nähtus, kuid mõned sündmused Venezuelas teevad selle olukorra veelgi hullemaks. Näiteks riigi SKT kokkutõmbumine 2013-2017. aastani sisaldab endas 17-protsendilist nafta tootmise langust, kuid ei hõlma endas nafta hinna 55-protsendilist kukkumist sellel perioodi. 2016. aasta nafta eksporditulu langes riigis ühe inimese kohta 2200 dollarit võrreldes 2012. aastaga. Sellest 1500 dollarit moodustas just nafta hinna langus globaalsel turul. See on üheks põhjuseks, miks riik on nii halvas majanduslikus seisus, sest nafta eksport moodustas naftat eksportivate riikide organisatsioon andmetel 95 protsenti tervest riigi eksporditulust.

Riigid tavaliselt pehmendavad sellist negatiivset hinna šokki säästudega, mida pannakse kõrvale headel aastatel, ja laenudega, et impordi vajadus ei langeks nii palju kui eksport. Kuid Venezuela ei saa selliseid vahendeid kasutada, sest nafta buumi ajal kasvatasid nad oma välisvõla kuuekordseks. Priiskamine soodsal ajal jättis riigile vähe varasid, mida rahaks teha halbade aegade tulekul ja turud ei olnud nõus laenu andma riigile, kes on niigi end lõhki laenanud.

Ühelgi teisel kehvas majanduslikus seisus oleval riigil maailmas pole nii suuri võlgu. Riigis langes kaupade ja teenuste import ühe inimese kohta 75 protsenti 2012-2016. aasta vahel ja arvatavasti langeb veelgi. Sellist langust nelja aasta vältel pole olnud ühelgi teisel riigil alates 1960. aastast. Ka Venezuela majanduslikud numbrid ei näita languse aeglustumist.

Elukvaliteedi järsk langus

Teised statistilised numbrid toetavad Venezuela katastroofilist majandusliku seisu. Nafta väline sissetulek langes 70 protsenti 2012-2016. aastal ja paratamatult on ka elukvaliteet järsult langenud. Miinimumpalk, mis on keskmise töölise sissetulekuks riigis, on langenud 75 protsenti. Musta turu vahetuskursi järgi on see veelgi suurem, 88 protsenti, mis tähendab, et varasem 300-dollariline palk on langenud 35 dollari väärtuseni.

Kõige odavam võimalik kalorsus, mida miinimumpalga eest osta sai, langes 52 854 kalori pealt kõigest 7005 kalorini. Antud kalorite hulga eest ei ole näiteks võimalik toita viieliikmelist pere, arvestades, et kogu sissetulek kulutatakse kõige odavama kalorsusega toidu ostmiseks. Selle tulemusena on 74 protsenti venezueellastest kaotanud tahtmatult keskmiselt 8,6 kilo oma kehakaalust.

Venezuela tervisevaatluskeskus teatab, et haigete suremus on tõusnud kümnekordselt ja vastsündinute suremus on tõusnud sajakordselt haiglates 2016. aasta seisuga.

Kõigest sellest hoolimata on president Nicolás Maduro valitsus kategooriliselt keeldunud kõigist pakutud humanitaarabidest.

Lisaks katastroofilisele majanduslikule olukorrale, on riik sattunud president Maduro autoritaarse valitsemisstrateegia tõttu rahvusvahelise ja Venezuela kodanike kriitika osaliseks. Igapäevaseks nähtuseks on saanud rahutused ja vägivallapuhangud inimeste ja korrakaitsjate vahel. Erinevate allikate väitel on riik diktatuuri kursil. Teateid on tulnud häälte võltsimisest, opositsiooniliidrite kinnipidamisest ja presidentaalse võimu suurendamisest.

Tagasi üles