«Lendav ameeriklane» musta purje all

, autotoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesel korral paistab foiliv katamaraan suisa ebamaise nähtusena.
Esimesel korral paistab foiliv katamaraan suisa ebamaise nähtusena. Foto: Mihkel Maripuu

Kui ühel vihmasel esmaspäevahommikul end Kakumäe Havenist leian ja katetega varjatud sihvakat kontuuri silmitsen, ei tea ma veel, et pea kohal ripub samasugune tehnoloogiline šokk nagu 2008. aastal esimest korda iPhone’i sõrmitsedes. «Mis mõttes – sel pole klahve? Näpin lihtsalt klaasi või? Pole võimalik!»

Muidugi olen kuulnud «lendavatest» laevadest. Kes ei oleks? Tiiburid käivad ju mitu korda päevas Tallinna ja Helsingi vahet. See ei ole midagi erilist. Šveitsi ettevõte Supramar tõi esimese «foiliva» paadi, Freccia d’Oro või Kuldse Noole turule 1952. aastal. Tehnoloogia oli olemas juba varem, aga praegu seisab mu ees tuule jõul liikuv alus. Katamaraan küll, aga siiski purjekas. Mis valemiga see õhku peaks tõusma?

Säästkem end siiski valemist (seda pole keeruline leida) ja heidame «foilimise» mõistele lihtsa talupoja pilgu. Miks lennukid õhus püsivad? Tiiva kuju on selline, et kui lennuk suurel kiirusel edasi sööstab, tekitab tiiva all ja kohal erineva kiirusega voolav õhk rõhkude vahe tõttu aerodünaamilist tõstejõudu, ühel hetkel ületab see lennuki massi ja kergitab kogu masina õhku. Sisuliselt sama protsess toimub ka vees. Õige kujuga tiib tekitab suurel kiirusel edasi liikudes tõstejõudu ja see omakorda tõstabki «tiivulise» aluse veest välja. Lihtne ju? Keeruliseks läheb asi arvude juurde jõudes. Lennuk vajab õhku tõusmiseks minimaalselt 150–250-kilomeetrist tunnikiirust, purjekate kiiruse maailmarekordiks on praegu «vaid» 121,1 km/h.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles