Postimees Lõuna-Saksamaal: Alpide jalamil tehakse radiograafia seadmeid

Rait Piir
, Reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sissepääs AGFA tehasesse. Pärast tõkkepuid ei võinud enam pilti teha.
Sissepääs AGFA tehasesse. Pärast tõkkepuid ei võinud enam pilti teha. Foto: Rait Piir

Alpide jalamil, mitte kuigi kaugel Austria piirist asub väike ja unine Peißenberg, mis kunagi oli söekaevanduspiirkond, kuid nüüd valmistatakse seal midagi hoopis kõrgtehnoloogilisemat.

AGFA on enamustele inimestele tõenäoliselt tuntud foto filmide valmistamise poolest. Paljud aga ilmselt ei tea, et Belgia-Saksa ettevõte tegeleb ka meditsiiniliste IT-lahenduste ja radiograafia seadmete valmistamisega. Peißenbergi tehases tegeleti just viimasega ja nagu selliste kohtade puhul ikka kombeks, ei lubatud tootmisterritooriumil mitte mingisuguseid fotosid teha. 

Pärast seda kui tehase juht Herbert Klein viis kontoriruumides läbi ettevõtet, selle filosoofiat ja meetodeid tutvustava presentatsiooni, jagati kõigile külastajatele tootmisalal paremini kuulmiseks kõrvaklapid, mis nagu peatselt selgus, olid ääretult ebamugavad. Need meenutasid kõrvadest alla rippuvat stetoskoobi harki, mille otsa oli veel kinnitatud ka raskus. Ei möödunud kaua kuni enamus delegatsioonist hülgas nende kasutamise. 

Klein oli väga entusiastlik giid, kuid tema ääretu ettevaatlikus kõige suhtes, mis puudutas turvalisust, pani mind tahest tahtmata mõtlema, kas neil on viimasel ajal ette tulnud mingisuguseid õnnetusi? Isegi enne tootmisalasse sisenemist paluti meil kõige tavalisemast trepist alla minnes käsipuust kinni hoida. Tootmises olid külastajate jaoks joontega märgitud liikumisalad, millest kinni pidamist kontrolliti väga hoolikalt. 

Tehase juht Herbert Klein on 90-ndatel käinud ka Eestis.
Tehase juht Herbert Klein on 90-ndatel käinud ka Eestis. Foto: Rait Piir

Tehases valmistati nii kompuutertomograafe kui ka röntgenipiltide printereid ja nende kasutamiseks vaja minevaid kassette. Paljuski tehti seda kõike käsitsi, kuigi mõnede töödega tegelasid ka robotid. Robotid pidid tegutsema isegi siis kui kedagi tööl ei ole. Kui kusagil peaks tekkima mingi viga, siis Kleini sõnul on neil turvaputka töötaja välja koolitatud likvideerima lihtsamaid probleeme. Enamasti ei pidavat töötajad väiksemate probleemide puhul tehasesse kohale ilmuma. 

Võib-olla, et kõige rohkem eristas Peißenbergi tehast paljudest teistest tehastest röntgeniseadete testimispiirkond, mis meenutas peaaegu mingisugust laborit või haiglat. Valgete testruuumide seintes peitusid tinaplaadid, mis takistasid kiirgusel levimast. Ühe taolise ruumi valmistamine pidi maksma üle 100 000 euro. Huvitaval kombel ei olnud aga testruumidel varjestatud lagesid. Klein naljatas selle peale, et sirgjooneliselt üles poole liikuv kiirgus jõuab ainult lindudeni. Pani mõtlema, kas Peißenbergis lendavad ringi röntgenikiirgusest kiiritatud linnud? 

Ladu oli ainus koht, mida pildistada võis.
Ladu oli ainus koht, mida pildistada võis. Foto: Rait Piir

Ikka ja jälle torkas mulle silma, et tehases polnud üldse palju inimesi korraga töötamas. Klein selgitas, et kui päevane kvoot saab täis, siis võivad inimesed koju minna. Ega nõudlus nii kalliste ja väga spetsiifilise otstarbega seadmete järgi ei saagi ilmselt väga suur olla. Ühegi seadme konkreetset hinda Klein ei maininud, kuid võrdles neid korralike sõiduautodega. 

Tehasest lahkudes ja taaskord välja jõudes pani mind mõtlema, et kes tahaks nii ilusas kohas mägede jalamil tehasetööd teha? Samas kui sageli ei pea üldse kaua aega tööl veetma, siis miks ka mitte? 

Ekskursiooni tehasesse korraldas Saksa-Balti Kaubanduskoda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles