Asjatundja: uus aktsiis nõuab tootjatelt võimatut

Rahandusministeerium põhjendab uut pakendiaktsiisi sooviga säästa keskkonda.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eestis on korralik taarapunktide süsteemi tänu hirmule – joogitootjaid ärgitas pudeleid koguma teadmine, et kui piisavat kogust taarat taaskasutusse ei lähe, tuleb neil maksta kõrget pakendiaktsiisi. Praegu võimuliidus arutatav muudatus aga lööb senise korra segi ning nõuab tootjatelt selliste pakendite kasutamist, mida tegelikult taaskasutada pole võimalik.

«Pakendiaktsiis toimib kui karistav, õigem oleks öelda keskkonnahoidu ja taaskasutust motiveeriv meede,» kirjeldas Eesti pandipakendi juht Rauno Raal praegust süsteemi. Kui tootja või maaletooja ei suuda kokku koguda riigi ette antud määras pakendeid, siis tuleb tal maksta kõrget aktsiisi. «See n-ö hirmutav meede on toiminud päris hästi, tootjad/maaletoojad on viimase 12 aasta jooksul käima jooksutanud nii pandisüsteemi kui ka konteinerkogumissüsteemid,» tõdes Raal.

Uue võimuliidu plaanitav pakendiaktsiisi seadusemuudatus aga lööb senise korra pea peale. Esmalt tahab riik toote turule toomise hetkel korjata riigikassasse kümme protsenti pakendiaktsiisi. Samas jääks kehtima vana süsteem, mille kohaselt tuleb riigile maksta veel pakendiaktsiisi, kui piisavalt pakendeid kokku ei korja.

Raali sõnul räägib riik, et müügile tulevate toodete pealt peaks riigikassasse laekuma 15 miljonit eurot, kuid Eesti nelja taaskasutusorganisatsiooni arvutus näitab, et tegelikult on see summa vähemalt 22 miljonit, kui mitte rohkem.

«See kõik läheks toote omahinnale juurde ja tarbija maksab kinni.»

Kui riikliku retoorika järgi on pakendiaktsiisi eesmärk vähendada pakendite massi, siis Raali sõnul ei saa joogipakendid enam palju kergemaks minna, kuna füüsikaseadused tulevad vastu. Joogipakendid on juba viimasel viiel-seitsmel aastal kaalus kaotanud, sest suurte ja raskete pakendite tootmine, vedamine ja ladustamine tekitab täiendavat kulu.

Taara tegi läbi salenemiskuuri

Statistika kohaselt on keskmise plastist joogipakendi kaal võrreldes 2011. aastaga vähenenud 11 protsenti. «Pakendi kaalu optimeerimine on viinud nii kaugele, et 33 cl plekkpurk kaalub tänapäeval keskmiselt üksnes 13 grammi ning pooleliitrine plastpudel keskmiselt vaid 25 grammi,» rääkis Raal. Ta lisas, et pideva arendustöö tulemusel on joogipakendid saavutanud nüüdseks peaaegu ideaalse mahu ja kaalu ning edasine areng ei ole enam praktiliselt võimalik.

Raali sõnul suhtlesid nad hiljuti pakendite kaalu teemal Euroopa alumiiniumi assotsiatsiooniga ja selle esindajad tõid välja, et kui plekkpurk (33cl oma 12-13 grammi) veel kergemaks teha, siis tekib probleeme taaskasutamisel.

«Purk peenestatakse taaskasutusprotsessis väikesteks tükikesteks ja seejärel spetsiaalsete sensorsorteritega sorteeritakse, et eraldada teised metalli ja muud osised alumiiniumi seast,» selgitas Raal. Kui need alumiiniumitükikesed muutuksid veel kergemaks, siis poleks neid võimalik sorteerida.

«Materjali puhtus aga on kvaliteetse taaskasutuse üks alustaladest.»

Pandipakendiga (taarapunkti tagastatava taaraga – toim) liitunud ettevõtjate jaoks on seadusemuudatus Raali hinnangul aga ebaõiglane, kuna viimase tosina aasta jooksul on neile kehtinud senisest märksa kõrgemad nõudmised.

Liigne koormis tootjatele

Kui ilma tagatisrahata plastpakendite puhul pidi ettevõtja aktsiisist pääsemiseks koguma kokku vähemalt 55 protsenti, siis pandimärgiga joogipudelite puhul oli sihtarv vähemalt 85 protsenti.

«Maakeeli öeldes – meie kliendid, kelle tooted on juhtumisi pandiga joogitooted, on pidanud palju kõrgematest sihtarvudest tulenevalt ka palju rohkem panustama ehk kulusid kandma, et need kõrged numbrid täita. Seega on kuidagi väga ebaõiglane, et nüüd veel täiendavalt turule panemisel ka pakendiaktsiisi fiskaalkomponent ära korjatakse,» leidis Raal.

Võttes arvesse toote turule toomisel korjatavat pakendiaktsiisi, tekib Raali sõnul olukord, kus pakendiettevõtja justkui maksab pandipakendi puhul rohkem, kui ta turule on pannud. 

«Näiteks kui tagatisrahaga plastist joogipudeli tagastusprotsent on 92 protsenti, siis on ettevõte pidanud selle taseme saavutamiseks  tegema kulutusi. Uue loogikaga võtab riik mainitud 10 protsenti joogi turule panemise hetkel ja kogu pakendiga seonduv kulu oleks 102 protsenti, kaunis ebaloogiline...,» leidis Raal. See on ka põhjuseks, miks pandipakendisüsteemiga liitunud 320 ettevõtte nimel taotleb Eesti pandipakend tagatisrahaga pakendile pandiaktsiisivabastust.

Ministeerium tõrjub etteheiteid

«Tagatisrahaga pakendi kokku kogumine on pakendite üks kogumise viise, mis põhineb sellel, et tarbija maksab kõigepealt pakendi eest ning siis tagastades selle saab raha tagasi. Selline tegevus ei vähenda  pakendi turule toomist, vaid motiveerib  ainult taaskasutamist,» ütles rahandusministeeriumi pressiesindaja Maria Murakas.

Ta toonitas, et seaduse eesmärk oli aga ka pakendeid vähem turule tuua. Ministeeriumi seisukoht on, et kui anda ainult ühele taaskasutusorganisatsioonile  pakendi turule toomise maksuvabastus, on see ilmselgelt ebavõrdne kohtlemine teiste taaskasutusorganisatsioonide suhtes, kes samuti koguvad kokku ja taaskasutavad pakendit.

«Ei saa anda maksueelistust  ühele  organisatsioonile ainult selle tõttu, et tema taaskasutamise kohustuse sihtarvud on täidetud mõnevõrra paremini. Ka teised organisatsioonid on pakendi kokku kogunud ja taaskasutanud nõutud sihtarvudeni ning teinud selleks vajalikke  investeeringuid,» leidis Murakas.

Ta lisas, et tagatisraha  süsteemi  rakendatakse vaid väga piiritletud toodetele, samas kui teised organisatsioonid koguvad kõiki pakendeid olenemata pakendi  kujust ja suurusest. «Eelnevat silmas pidades kvalifitseeruks tagatisrahaga pakendile maksusoodustuse andmine kindlasti riigiabina,» lisas ametnik.

Muraka sõnul on seadusemuudatuste aluseks Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja SA Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse uuring «Pakendi maksustamise analüüs pakendi olelusringi hindamise põhjal», mis tõi välja praeguse süsteemi puudused.

Üks küsimus: miks ministeerium ei arvesta teadlaste soovitustega?

Rahandusministeeriumi kinnitusel tuginesid nad pakendiaktsiisi uut korda välja töötades uuringule «Pakendi maksustamise analüüs pakendi olelusringi hindamise põhjal». Selles uuringus on kirjas soovitus «Sätestada seaduses selgelt, et pandipakendi regulatsiooniga seotud pakend on kohustuslikust fiskaalsest 10%-lisest aktsiisiosast vabastatud, kuid aktsiisist ei ole vabastatud pandipakend täitmata taaskasutuse piirmäära ulatuses. Postimees uuris, miks ministeerium seda ei arvestanud.

Selgitab rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla:

Me ei ole kohustatud kõiki uuringu tulemusi üle võtma sellisena, nagu need seal on. Uuring on käsitlus, mille põhjal on tehtud mingid soovitused. Soovitustega on tavaliselt nii, et kas võtad arvesse või mitte. Me ei võta seda arvesse, sest lähtume turule toomise komponendist. Sellest lähtudes ei ole mingit põhjust teha vahet pakendimaterjalidel. Pakend on pakend ja mis temaga pärast turule toomist juhtuma hakkab, ei oma selle aktsiisikomponendi juures tähendust ja ei ole määrav. Sellest ei taheta aru saada ja lähtutakse sellest, mis selle pakendiga hiljem juhtuma hakkab. Aga see toimub edaspidi. Meie võitleme põhjusega, mitte tagajärjega.

Plastile kõige kõrgem aktsiis

«Uuringust tuleb välja, et kõige suuremat keskkonnakoormust omab plastist pakend ning selle maksumäär on kavandatud tõsta 20 protsendile,» rääkis Murakas.

Samas ei muutu metallist ja puidust pakendi maksumäärad, kuna nende maksumäärad on vastavuses analüüsitud keskkonnakoormusega,» selgitas ametnik. Paberist ja kartongist, sealhulgas kihilisest kartongist pakendi keskkonnakoormus osutus madalamaks ja seetõttu langevad nende pakendite maksumäärad 66 protsenti. Klaasist pakendi keskkonnakoormus osutus suuremaks, mistõttu tõstetakse klaaspakendi maksumäära 33 protsenti.

«Ka puidu ja paberi kasutamist pakendina on vaja vähendada, kuid kui võtta arvesse pakendimaterjalidega seotud olelusringi hindamiste tulemusi, on puit, paber ja papp teiste pakenditega võrreldes kõige väiksema keskkonnamõjuga,» rääkis Murakas. 

Väiksem määr puidule ja paberile/papile soodustab rahandusministeeriumi hinnangul enam kasutusele võtta just sellest materjalist pakendeid, mis on ka keskkonnale säästvam. «Ehk et madalama maksumäära kehtestamine paberile ja kartongile või määra samaks jätmine puitpakendi puhul on üks viis suunata tootjaid ning maaletoojaid eelistama keskkonnasõbralikumast materjalist pakendit,» rääkis Murakas.

Raal on veendunud, et kui pakendimaksu oleks välja töötanud keskkonnaministeerium koos detailsete mõjuanalüüside ja reaalse keskkonnahoiu mõttega, siis oleks turuosalised valmis ka sisuliselt kaasa mõtlema ja arutlema. «Hetkel on aga pakendimaks välja töötatud puhtalt rahandusministeeriumi poolt ja seda järjekordset eelarve augu lappimise meedet esitletakse kui keskkonna meedet,» rääkis Raal.

Kommentaar

Saku Õlletehase juhatuse liige Jaan Härms

Seadust veel menetletakse ja riigikogu rahanduskomisjon on küsinud sellele ka tööstuste arvamusi/seisukohti. Peame mõistlikuks panditaara mitterakendamist selle aktsiisi alla, kuna pandipakendi tagasikorjamise süsteem on Euroopas üks efektiivsemaid ning see on ka teistele riikidele eeskujuks.

Pakendiaktsiisi eesmärk ja põhimõte on keskkonnahoid ja -kaitse ning just pakendite tagastussüsteem on kõige efektiivsem moodus selleks. Eestis on tagastusprotsent väga kõrge – näiteks pandimärgiga klaaspakendite puhul oli see eelnenud kahel aastal 87 protsenti – ning kõik need tagastatud pakendid lähevad taaskasutusse.

Meie hinnangul ei oleks ka mõistlik koormata korduvkasutusega pakendeid ehk lihtsamalt öeldes klaaspudeleid täiendava maksuga, kuna see looks tegelikult eelise väga suure kaaluerinevusega ühekordsetele pakenditele ja kaugeneks otseselt seaduses sätestatud eesmärgist ehk keskkonnakaitse põhimõttest.

Tagasi üles