Eesti riik koondab oma tugiteenused, näiteks raamatupidamise tugiteenuste keskusesse, kuid kuna seda ei tehta teooriale tuginedes, ei pruugi need oodatud kokkuhoidu ja kvaliteeti saavutada, selgub värskest Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis kaitstud doktoritööst.
Kaide Tammel uuris doktoritöös, kuidas kõiki riigiasutusi hõlmav praktika alguse sai ning kas ja mida on teistel riikidel võimalik Eesti kogemusest õppida.
Erialakirjanduses käsitletakse teenuskeskust (ik Shared Service Center) kui uut ja traditsioonilistest organisatsioonivormidest eristuvat mudelit, mis lubab samaaegselt kulude kokkuhoiuga ka kvaliteedi tõusu, vahendab ERRi uudisteportaal.
Sellele mudelile pandud ootused põhinevad ühest küljest klassikalisel majandusteoorial, millest tulenevalt peaks teenuskeskus aitama saavutada mastaabiefekti: erinevate asutuste tugifunktsioonide ühtlustamise ja koondamisega saab neid pakkuda teenusena, vabastades teenust kasutavad asutused ehk kliendid kohustusest neid tugifunktsioone iseseisvalt arendada.
Kuigi kulude kokkuhoid on peamine põhjus, miks teenuskeskusi luuakse, ei ole siiani selge, kas ja kuidas aitab teenuskeskustele üleminek valitsemiskulusid kärpida.