Rahvusvaheline kogukond on pommitanud Gaddafit kõikvõimalike sanktsioonidega ja külmutanud ridamisi varasid, et rahakraanid kinni keerata. Kummatigi istub räsitud kolonel kullahunniku otsas.
Kuld aitab Gaddafit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt on Liibüa keskpangas – mis on koloneli kontrolli all – Rahvusvahelise Valuutafondi viimastel andmetel 143,8 tonni kulda. On ka neid, kelle hinnangul on kollast väärtmetalli seal tegelikult mitu tonni rohkem.
Nende reservidega paigutub Liibüa maailma lõikes esimese 25 hulka. Praeguste hindade juures on see kullamägi väärt enam kui 6,5 miljardit dollarit – piisavalt palju raha, et kuid või isegi aastaid väikest palgaarmeed ülal pidada.
Sel ajal, kui paljud keskpangad oma kullavarusid Londoni, New Yorgi või Šveitsi rahvusvahelistes kullakeldrites hoiavad, on Liibüa kuld kodumaal, ütlesid olukorraga kursis olevad allikad.
USA ja Euroopa valitsused on külmutanud miljardite dollarite väärtuses Liibüa varasid. Sanktsioonid on tabanud nii Liibüa keskpanka, varafondi kui riiklikku naftafirmat.
Samas võivad kullavarud Gaddafile päästeliiniks osutuda – kui ta neid müüa saab.
Pankurid räägivad, et kui Gaddafi suuri summasid vajab, peab ta kulla kuidagi Liibüast välja toimetama.
Enne vägivalla puhkemist oli kuld Tripolis, keskpangas. Nüüdseks on see ilmselt mujale toimetatud, võib-olla lõunasse Sebha linna, Tšaadi ja Nigeri piiri lähedale.
Lähis-Ida rahutused on kergitanud kullahinna rekordilise 1444 dollari peale Troyes’ untsist – ning illustreerinud ilmekalt, miks kuld läbi ajaloo nii kurjategijatele, investoritele kui diktaatoritele niivõrd elavat huvi on pakkunud: ta väärtus ei sõltu ühestki valitsusest.
Egiptuses keelati pärast revolutsiooni neljaks kuuks kulla eksport, et endised valitsusametnikud oma vara välismaale ei saaks kantida.
Samal ajal on Iraan vargsi kulda varunud, üritades ilmselt vähendada sõltuvust USA dollarist ja kaitsta end oma reservide arestimise eest. Suurtes kogustes ostavad kulda ka Hiina, Venemaa ja India.
Pankurid ütlesid, et ükski rahvusvaheline pank ega kaubandusettevõte ilmselt Liibüaga seotud kulda ei osta, isegi õrna kahtlusevarju korral mitte. «Need, kes füüsilise kullaga tegelevad, ei taha viimasel ajal konfliktsete riikidega eriti tegemist teha – nad ei tea, kes on tehingu teises otsas,» ütles üks pankur.
Kuid kolonel võib oma kulla Tšaadi või Nigerisse transportida. Seal saaks selle sularahaks vahetada, mille võiks kanda üle ühte panka, mille omanik on Libüa välispank. Liibüa välispank on aga Liibüa keskpanga filiaal.
«Kui selline riik nagu Liibüa oma kulda likviidseks tahab teha, siis ilmsel käib see mingisuguste vahetuskaupade näol – kas siis relvade, toidu või sularaha vastu,» ütles Standard Banki vanemanalüütik Walter de Wet.
Lisaks kullale võib Gaddafil olla varuks kogutud ka sularaha – naftamüügist väljaspool traditsioonilisi kanaleid.
Copyright The Financial Times Limited 2011.