Nii nagu Tuneesia ülestõus inspireeris egiptlasi ja Egiptuse revolutsioon omakorda liibüalasi, avaldab viis, kuidas Liibüa konflikt laheneb, kindlasti oma mõju Araabia kevadele tervikuna.
Gaddafi võib kasutada inimkilpe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On tähtis mitte unustada, et liibüalased alustasid oma protestidega rahumeelselt, marssides üle kogu maa ja nõudes kolonel Gaddafi lahkumist.
Kuna Gaddafi lasi protestijate mahasurumiseks käiku kogu oma arsenali, tuli ka neil relvastuda.
Ja sedamööda, kuidas armeest ohvitsere «mässuliste» poolele üle tuli ja paljud relvalaod tühjaks tehti, veeres konflikt kodusõja suunas.
Samuti olid mässulised need, kes esimesena rahvusvahelist kogukonda appi kutsusid, paludes spetsiifiliselt lennukeelu tsooni kehtestamist oma linnade ja asulate kaitseks.
Ning koalitsioon moodustati üsna vastumeelselt, kusjuures USA tuli mängu teistest hiljem. Kõik nõudsid ühtlasi, et sõjalisteks operatsioonideks on esmalt vaja Araabia maade toetust.
Et ÜRO jõu kasutamise heakskiitmisega nii kaua aega võttis, tuleneb osalt ka Liibüa ettearvatamatusest ja raskustest riigi regionaalse mõju hindamisel. Esimesed Lääne rünnakud leidsid aset alles siis, kui Gaddafi pooldajad olid asunud pommitama ja ründama mässuliste peamist kantsi Liibüa idaosas, Bengasis.
Võib-olla ajab esimeste rünnakute šokk Gaddafi taganema ja toob kaasa ülejooksmiste laine, mis ühtlasi halvab ta sõjalise jõu.
Võib-olla otsustab keegi diktaatori lähikonnast, et Liibüa on tähtsam kui kolonel – ja korraldab riigipöörde.
Gaddafi strateegia on aga kindlasti konflikti venitada ja üritada Lääne relvajõud mülkasse meelitada, hajutades oma väed tsiviilelanike sekka ja kasutades neid inimkilbina.
Tsiviilohvrid oleksid talle kasulikud kui miski, millega Araabia avalikku arvamust enda poole kallutada.
Kui sõjaline konflikt Gaddafi ootust mööda pikale venib, võib see Araabia kevade lämmatada, kuna demokraatia-igatsusi võidakse hakata seostama kaose ja verevalamisega – mille eest režiimid ka pidevalt hoiatanud on.
Samasugune efekt oleks Liibüa jagunemisel ida- ja lääneosaks.
Mida liibüalased ja teised araablased igatsevad, on kiire ja efektiivne lahendus, mis vabastaks Liibüa Gaddafi küünilise ikke alt või isoleeriks ta sellisel määral, et mässuliste liikumine ta kõrvaldada saab.
Kergenduseks ja leevenduseks oleks see ka läänemaailmale. Kuigi siis tekib ühe teistmoodi nakkuse oht: appi võivad hakata hüüdma ka teised Araabia protestiliikumised, kes üksi oma valitsejaid kohalt kangutada ei jaksa.
Copyright The Financial Times Limited 2011.