«Kormoranid» tahab lepitada tavalise inimese eesti filmiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reedel kinno jõudva uue eesti filmi «Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta» valmistanud filmitiim loodab ennekõike, et inimesed leiaksid filmi üles. Kuna vaataja ees lahti rulluv lugu on lihtne ja lõbus, võiks see rahvale ka meeldida.
Paraku tuleb igal uuel eesti filmil taaskohtuda üldlevinud hoiakuga, et eesti film on aeglane, igav ja ülemäära kunstipärane ning ei suuda kaasaegsel viisil vaatajat kaasa haarata.
Kas «Kormoranides» kunagise menubändi uuest kokkukutsumisest pajatav lugu annab põhjust seda hoiakut revideerida?
Filmi pressiesindaja Maria Ulfsak-Šeripova sõnul loodab filmitiim ennekõike sellele, et õiged inimesed leiaksid üles õige filmi. Temast võib aru saada, et neid õigeid inimesi võiks olla palju, kuna «Kormoranid» on lihtne, mõistetav ja üldinimlik lugu, kus inimestel on lootust kohata midagi oma eluga sarnanevat.
«Usun, et «Kormoranid» mängib mingil määral ka n-ö tavalise inimese ja eesti filmi vahelise lepitajarolli,» räägib Ulfsak-Šeripova, «sest see on lihtne ja lõbus lugu, mille järgi inimesed janunevad». Ta meenutab, et režissööride Rain Tolgi ja Andres Maimiku eelmine film - «Jan Uuspõld läheb Tartusse» (2007) -, on tänini viimase kaheksa aasta vaadatuim kodumaine film.
«Kormoranide» produtsent Kaspar Kaljas peab filmi plussiks ka universaalset huumorit, mis võib filmi muuta meeldivaks ka välismaa kinosõpradele, kes pealegi ei tunne filmis ülesastuvat eesti näitlejate ja tuntud inimeste raskekahurväge.
Saab siis näha, kuidas hääletavad kinokülastajad oma jalgadega filmi esimestel linastusnädalatel. Allpool saab aga lugeda pikemat intervjuud Maria Ulfsak-Šeripovaga ja Kaspar Kaljasega, mis on keskendunud filmi turundamisele.
Maria ja Kaspar, milline on filmi turundamise eesmärk?
Maria: Turundamise eesmärk on see, et õiged inimesed leiaksid üles õige filmi. Meie eesmärk ei ole meelitada kinno publikut, kes peaks sealt pettunult lahkuma, vaid tahame üles leida oma vaataja ja ta kinno meelitada.
Usun, et «Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta» mängib mingil määral ka n-ö tavalise inimese ja eesti filmi vahelise lepitaja rolli, sest «Kormoranid» on lihtne ja lõbus lugu, mille järgi inimesed janunevad - seda tõestab kasvõi Rain Tolgi ja Andres Maimiku eelmine film «Jan Uuspõld läheb Tartusse», mis on viimase kaheksa aasta vaadatuim kodumaine film.
Kas eesmärke saab jaotada kodumaisteks ja välismaisteks?
Kaspar: Eelkõige on film suunatud kodupublikule, kuid ei välista ka võimalust pakkuda seda välisturule, võrreldes Jan Uuspõllu filmiga on «Kormoranide» huumor universaalsem ja mitte nii otseselt seotud kodumaiste staaridega.
«Kormoranide»-teemalist vahepala nägi nii Eesti Muusikaauhindadel kui Eesti Laulu finaalis, mis jätab filmi turundusest profi mulje. Kuidas toimub selliste turundussündmuste tekitamine?
Maria: Nii Eesti Muusikaauhinnad kui Eesti Laul võtsid ise meiega ühendust, olime rõõmuga nõus.
Kaspar: Eks suur osa ole siin ka Eesti väiksusel. Tehes «Kormorane» ehk filmi, mis puudutab otseselt Eesti muusikamaastikku, oli n.n. võtmeisikutel ka juba pikalt teada, et säärane film on tulemas. Samas näitasime ka ise üles huvi «Kormorane» ka väljaspool kinoekraani presenteerida, et publikul tekiks arusaam, et Kormoranid ei ole ainult plakat seinal, vaid reaalselt eksisteeriv ansambel.
Nojah, õigupoolest on «Kormoranidel» ka laul stepihundist, mida sai kuulata Eesti Laulul. Mis on filmi turundamisel peamised turundustegevused?
Maria: Tegelikult on nii, et filmi puhul mõjub reklaamist ja kõikidest muudest nippidest ikkagi paremini see, kui sõber või tuttav tuleb tänaval vastu ja teatab, et nägi just ägedat filmi. Suust suhu info on kõige usaldusväärsem, ja selle infokanali kasutamiseks pole vaja midagi muud, kui head filmi, mis sõbrad ja tuttavad nii rääkima paneks. Head filmi peaks toetama aga paras kogus reklaami, huvitav kajastus ajakirjanduses ja tänasel päeval ka sotsiaalvõrgustikud.
Meenuvadki pealkirjad stiilis «Mikko Fritze loobus seksistseenidest Elina Pähklimäega». Jääb mulje, et sarnased uudised on üsna «toodetud» ehk osava PR-töö vili. Toodate siis neid uudised külma arvestusega?
Kaspar: Senil kuni rahval on teemasid, mida filmiga seoses arutada, on ka huvi filmi osas üleval.
Maria: Ma ei näe siin erilist uudiste «tootmist» - filmiga seoses ikka tekib huvitavaid teemasid, mida meedia tahab kajastada ja millest lugejad, vaatajad, kuulajad huvitatud on. Filmitegijad vajavad ajakirjandust samapalju kui ajakirjandus filmitegijaid - mõlemal poolel on siin kasud sees.
Rääkides eelarvetest, kas turundamiseks mõeldud summa sisaldub filmi üldeelarves? (teadmiseks - filmi režissör Andres Maimik nimetas Õhtulehes filmi eelarveks 7 miljonit eesti krooni – T.L.)Või kui soovite öelda, kui suur on filmi turundamise eelarve?
Maria: Turundamise eelarve jätaks siinkohal saladuseks. Mõne väiksema dokumentaalfilmi eelarves ehk ei ole turundamise eelarvet, aga suurematel mängufilmidel ikka kõigil on see juba võtete alguseks paika pandud.
Kaspar: Kuna filmi turundamine on filmi tegemise protsessis üks viimasemaid, siis võib vahest filmitegijail tekkida olukord, kus kõik muud kulutused tehakse eelnevalt ära ja vaikselt näpistatakse turunduse eelarvest juurde. Püüdsime seda olukorda vältida.
Kas raha filmitegemiseks saab ka sponsoritelt, et esitlete nende logosid ja ehk panete mõne nende tootegi kuhugi stseeni (tootepaigutus, ehk product placement)?
Maria: Jah, plakatil (vaata fotoaknas - T.L.) on nii sponsorite kui riigipoolsete toetajate (Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus) logod. Mingit «Salmonite» stiilis product placementi põrgut me «Kormoranides» korraldanud ei ole, aga mõistagi on filmide eelarved nii kitsukesed, et sponsorite tugi on vajalik.
Kaspar: Sponsorid on hädavajalikud - riigipoolne rahastus saab olla vahemikus 70-85%, puuduolev raha tuleb leida kas omadest vahenditest või sponsoritelt. Ja loomulikult on product placementil siin oma osa. Kuid selle juures tuleb leida tasakaal vaatajate ja sponsorite huvide vahel - «Salmonite» stiilis toote eksponeerimine on eelkõige tootele endale kahjulik.
Kuulge, mis värk on - siin talve lõpul on tulnud välja kolm uut eesti filmi ja nüüd siis teie oma («Kirjad inglile», «Surnuaiavahi tütar», «Rotilõks»). Miks need nii järjepanu kinno jõuavad?
Maria: «Kormoranide» esilinastuse kuupäev oli paigas juba suvel, kui me võttesse läksime - selle vastu, et teised filmid end meie ette asetasid, et saa me midagi teha.
Julgen ennustada, et «Kormoranide» vaatajaskond on kordades suurem, kui teie poolt mainitud linateoste oma. Nii et üleliia ma antud juhul selle pärast ei muretse. Aga loomulikult oleks kõigile parem, kui filmid end aasta peale mõistlikult ära jaotaksid, mitte ei esilinastuks kõik ühes pundis koos. Head tava järgides tavaliselt nii tehaksegi.
Kaspar: Kinoturu publiku analüüs näitab selgelt, et on ajad, mis on publikule vastuvõetavamad ja ajad, mil rahvast kinno saada on väga keeruline. Suvel on kõige raskem midagi linastada, kevad seevastu on aga publikusõbralikum.
Eks oma osa mängi siin ka koolivaheajad, sest eelkõige on noored need, kes tulevad kinno.Vanemat publikut saali meelitada on oluliselt keerulisem, kuid kui see segment on kinno jõudnud ja nad on enesele meelepärase elamuse saanud, on nende «sõbralt-sõbrale» leviv turundus kõige usaldusväärsem.
Mis on turunduslikus mõttes filmi turundustiimile rahulolukriteerium, nii numbriline, kui tunnetuslik?
Maria: Ei taha midagi ära sõnada, kuna vaatajanumbrid kodumaistel filmidel on viimasel ajal olnud väikesed ja publiku käitumist on raske ette ennustada. Valem võiks olla midagi sellist, et võta viimase paari aasta eesti filmide vaatajanumbrid kinodes ja liida need kokku. Siis, kui «Kormoranide» vaatajanumber selle summa ületab, avan mina kodus šampanja. Plumps!