Edukate säästjate 13 harjumust, millelt eeskuju võtta

Nad alustavad varakult. Finantsplaneerijad Janet Stanzak ja Kristin Garrett rõhutavad, et säästude kogumisega pole mõtet viivitada, vaid alustada esimesel võimalusel, kirjutab Reader's Digest. Kui hakkad teenima piisavalt, et kuus mingi summa kõrvale panna, tasub seda ka teha. Paljudele praegustele rahatarkadele on vanemad juba lapsest saati õpetanud, et raha ei kasva puu otsas ning mõistlik on endale natukenegi kõrvale panna, et kulutada see kas ihaldatud asjadele või hoida «mustemateks päevadeks».

Neil on säästukonto. See võib olla küll kulunud nõuanne, kuid iga finantsnõustaja siiski rõhutab selle olulisust. Hea rusikareegel on näiteks kanda kümme protsenti oma kuupalgast kohe säästukontole. Nii on see kindlas kohas ning sul ei teki kiusatust seda ära kulutada.

Nad teavad vajaduste ja soovide erinevust. Üks suurimaid valesid, mida inimene endale uut asja soetades kinnitab, on vajadus selle järele. Stanzak tõi näite, et tal on olnud palju kliente, kes üritavad väita, et reisimine, uued riided ja väljas einestamine on nende tegelikud vajadused. Baasvajaduste hulka need siiski ei kuulu, vaid on pigem asjad, mida ostetakse mugava elu tarbeks. Neid asju, mida inimene igapäevaselt vajab, on siiski üsna vähe – (isetehtud) toidust, elukohast ja korralikest riietest peaks esialgu piisama. Eelpool nimetatud vajadustega annad välja palju raha, mida võinuksid kokku hoida.

Nad ei kasuta püsimakseid. On küll mugav, kui maksad teenuste (internet, telekas, mobiiliarved) eest püsimaksega ega märkagi, kuidas raha kaob. Kui maksad arved ise, on tasutud summa sul silme ees ning tundub reaalsemana kui püsimakse. Samuti tasub need väljaminekud (koos sissetulekutega) eelarvesse üles märkida. Püsimakseid ei pea iseenesest vältima, kuid peaasi on teada, kas need teenused ka oma hinda väärt on. Kui sa telekat kuigi palju ei vaata, pole mõtet tellida saja telekanaliga paketti, mis on ilmselgelt kallim kui teised.

Nad peavad kuu eelarvet. Olgu see Exceli tabel või vihik, kuhu kõik kulud ja tulud üles märgid – targal säästjal on see olemas. Stanzak toob välja, et esimene märk rahaprobleemidest on see, kui inimene ei suuda oma kulutusi kontrolli all hoida. Selleks peakski järjepidavalt koostama eelarvet, et teada, palju sul on võimalik kulutada ning kas saaksid veel sellest summastki mõnevõrra kokku hoida.

Nad kasutavad sularaha. Pangakaardiga ja sularahas maksmisel on erinevus – kaardilt läheb lihtsalt summa maha, mida sa otseselt ei näe, sularaha aga kaob otseselt käest ära. Sularaha kasutuselevõtuga võid vältida emotsioonioste, sest rahakotti pidevalt sularaha võrra kergendada on juba psühholoogiliselt raskem kui müüjale pangakaart ulatada.

Säästmine on nende prioriteet. Ükskõik mida teha plaanid, tähtis on eesmärgi seadmine ja selle järgimine. Seega enne mistahes ostu tegemist veendu, et sul on kõik selle kuu arved makstud ning muud hädavajalikud kulutused tehtud. Seejärel võib vaadata, kas tasub mõnd uut asja soetada või on mõistlikum see raha kanda samuti säästukontole.

Nad hoiavad silma peal ka väikestel kulutustel. Säästmisega alustades tuleb esmalt endale selgeks teha, et ka väike kulutus viib rahakotist igapäevaselt raha välja. Seega tuleb sama tõsiselt suhtuda kahe-eurosesse kohvisse ja poest lõunaks ostetavasse salatisse. Edukas rahaasjade planeerija arvestab needki pisikulutused eelarvesse või püüab neid sootuks vältida.

Nad otsivad kampaaniapakkumisi. Säästva eluviisi harrastajad pole küll uhked, et peavad soetama vautšereid, kasutama sooduskuponge või jahtima odavaid pakkumisi, kuid nad teavad, et see on vajalik. Kui kokkuhoid on eesmärgiks, siis on võimalik veel enam säästa näiteks toidupoe pakkumisi võrreldes või uut tehnikavidinat või kodumasinat soetades lugeda arvustusi, et leida parima hinnaga kvaliteetne toode.

Nad korjavad üles «tasuta raha». Kui tööl pakutakse heade tulemuste eest boonuseid, siis nad pingutavad selle nimel. Kui kliendikaardiga on võimalik mõnelt tootelt poes soodustust saada ning ostuboonust kaardile koguda, siis nad teevad seda. Kui kusagil on võimalik osaleda tasuta koolitusel või infopäeval või käia mõnel avalikul kontserdil, kasutavad nad seda võimalust samuti. Põhimõte on selge – haara kinni igast võimalusest, milleks ei pea sa kuigi palju oma raha ega aega kulutama.

Nad arvestavad riskidega. Keegi ei jää nooremaks ega pruugi näiteks eluaeg füüsilist tööd teha. Riskifaktoreid on teisigi, olgu nendeks pereprobleemid või krooniline haigus. Säästjad teavad, et nendeks puhkudeks ja mistahes ootamatute õnnestuste tarbeks on hea, kui sul on tagavararaha.

Nad ei otsi endale õigustusi. Paljud omandavad suhtumise, et kuna teevad rasket tööd, siis on vahel meelelahutuse või muu naudingu ära teeninud. Kui sa aga ei jaksa osta ilusat uut autot või ei saa endale lubada nädalavahetust spaas, siis ei ole ka varianti, et oleksid selle mistahes tööga ära teeninud. Meelelahutuseks otsi soodsaid või tasuta variante, nagu eelpool mainitud või jälgi odavaid pakkumisi.

Nad alustavad väikeste sammudega. Nimekirju soovitustega lugeda on kerge, kuid neid praktikas rakendada tundub keeruline, mistõttu loobutakse kiiresti. Kui alles alustad säästmisega, siis ära hammusta kohe suurt tükki – alusta eelarve tegemisest ning arvuta välja, kui palju oled kuus keskmiselt harjunud kulutama. Sealt edasi saab juba paika panna murekohad, millelt võiks kulutusi vähendada ning järjest rohkem protsessi sisse sulanduda.