Eesti 1935: igale töötavale emale kuluks ära koduabiline

Koduabiline 20. sajandi alguses

FOTO: SCANPIX

Tuleb mainida, et majateenija pidamine tavaliselt perenaise abina eeldab teatud majanduslikku jõukust. See on igal juhul esmajärgi tähtsusega tegureid, millest sõltub majateenijate pidamise ulatus, kirjutab R. Sõrmus Eesti statistika kuukirjas 1935. aastal.

Teisalt aga tuleb arvestada, et tänapäeva majanduslikus ja ühiskondlikus elus naine on võitnud töötajana ulatuselt küllalt tähtsa positsiooni, mistõttu paljud abielulisedki naised on jätnud oma kodumajapidamise, sageli ka lastekasvatamise majateenija hoolde.

Seda põhjustavad väga mitmekesised tänapäeva ühiskondlikule elule omased sotsiaalsed tegurid. Kõigepealt tänapäeva naine püüab olla vähemalt oma isiklike tarvete rahuldamise suhtes majanduslikult iseseisev, mida võimaldab tema isiklik sissetulek kas iseseisvalt või palgalisena teotsemisel.  

Teiseks seisab väljaspool kahtlust, et naise sissetuleku abil, mis osutub lisaks perekonnapea sissetulekule või teenistusele, taotletakse kõrgemat elatustaset.

Kolmandaks, kodumajapidamine ja lastekasvatus ei rahulda tänapäeva kultuurset naist; ta otsib iseseisvat teotsemisvõimalust väljaspool oma kodu.

Millises ulatuses majateenija pidamine on meil võimalik majandusliku jõukuse tõttu, teisalt aga mil määral see on põhjustatud viimati mainitud sotsiaalse ilmega nähtustest, seda selgitab kaudselt 1. Märtsi 1934 rahvaloenduse andmestik.

1.märtsil 1934 rahvaloendusel oli töö suhtes aktiivseid (iseseisvat sissetulekut saavutavaid) naisi 160 777, kellest lasteta 87 821 ja lastega 72 956.

Arusaadavalt, iga töötav naine, kellel on kasvõi üks laps, vajaks oma kodumajapidamise korrastamiseks ja laste järelvaatajaks teiste abi.

Ent tegelikult ei suudeta siiski sageli majanduslikelt põhjusil teenijat pidada. 

Tagasi üles