Edgar Savisaar: finantskriis pole veel ülemaailmne veeuputus

Keskerakonna juht Edgar Savisaar.

FOTO: Peeter Langovits

Postimees.ee avaldab muutmata kujul Keskerakonna  esimehe Edgar Savisaare arvamusartikli finantskriisist ning selle mõjust Eestile.

Finantskriis maailma rahaturgudel tekitab küsimuse, et kui hulluks asjad lähevad ja kuhu viib see Eesti majanduse. Mis saab meie ettevõtetest, töökohtadest, inimeste varadest ja üldse tulevikust.



Müügipaanika maailma aktsiaturgudel, USA 700 miljardi dollariline abipakett majanduse toetuseks, pankade ülevõtmised erinevate riikide valitsuste poolt, inimeste kartus oma säästude pärast, Islandi riigi sattumine pankrotiohtu ja veel palju muud on kahtlemata suure ärevuse tekkimise objektiivseteks põhjusteks.



Samas tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kõigi päästjaks ja ainukeseks kaitseingliks tituleeritud kulla hind on tänase seisuga (reede, 10 oktoober) pisut üle 900 USA dollari untsi kohta (päeva kõikumine on toimunud piirkonnas 910-930 dollarit unts, õhtuks aga langes isegi alla 900 dollari piiri!). Meenutame, et märtsis 2008.a. - siis kui ülemaailmsest finantskriisist veel juttugi ei olnud - ületas kulla hind isegi 1000 USA dollarit.



Arvestades maailmamajanduses viimase kuu aja jooksul puhkenud hüsteeriat, ei peaks kulla hind olema mitte 900 dollari piires, vaid vähemalt kusagil 2000 dollari kandis untsist - ometigi ta seda ei ole. Pigem tunduvad turud ootavat seda hetke, kui uuesti varasid ostma hakata, mitte ei tegeleta valmistumisega viimsekspäevaks. USA dollar tugevneb jõudsalt ja valgus tunneli lõpus paistab. Seega tuleks emotsioone ja fakte siiski pisut lahus hoida.



Hindamaks maailmamajanduse hetkeolukorra mõju Eestile on oluline rõhutada, et kinnisvarakrahh USA-s ei ole sundinud Eesti inimesi võtma eluaseme-, tarbimis- ja kiirlaene, kulutama raha üle oma võimete ning suures osas loobuma igasugusest säästmisest. Oma kinnisvara-, laenu ja tarbimismulle tekitasime endale ikka ise, kuid halb on lihtsalt see, et nende mullide lõhkemine sattus samale ajale maailmamajanduse üldise kriisiga. Seega kaks kriisi toetavad teineteist, mitte ei ole teineteisest põhjustatud.



Kahtlemata ei saa eitada maailma finantskriisi mõju Tallinna börsi suurele langusele, ebakindluse tekkele seoses hoiustega Eesti kommertspankades, eksportnõudluse vähenemisele meie toodangu järgi ja üldisele tarbija ebakindlusele.



Kriisist võidavad suured rahareservidega varustatud maailmamajanduses osalejad: Venemaa laiendab oma mõjuvõimu, Hiina kinnistab tasakaalukalt oma positsioone, Araabiamaad ostavad varasid ja ka USA taastub vaatamata kõigele. Raskem on hoopis väikestel nagu Eesti - kas suudavad alakapitaliseeritud kääbusmajandused nende kõikumiste pinnal ellu jääda, kas leitakse oma nišid, mis töötavad täna ja kas suudavad väikeriikide valitsused oma ettevõtlusele piisavalt tuge osutada?

Heal juhul võib globaalne finantskriis lõppeda sama äkki, nagu ta algaski. Jääb vaid tunne, nagu oleks äkkesepilv üle käinud. Ning alles pärast seda saadakse aru, et suur hulk vara on selle ajaga maailmas ümber jaotatud. Pudrukausi juurde on saabunud uued, väga suured ostjad, keda keegi ei oodanud. Kolme aasta pärast on majanduse jõujooned hoopis teised kui enne kriisi.

Eesti majandus läheb täna isevooluteed, kuid kahjuks mitte ülesmäge. Eesti valitsus ei ole pidanud vajalikuks hoiuste täielikku tagamist, mistõttu meie kapital juba lahkub riigist. Oktoobri alguses alandas reitinguagentuur Fitch Eesti riigireitingut, mis on Eesti ajaloos esmakordne.

Ühesõnaga on Eestis vaja ületada piisavalt palju väljakutseid selleks, et me oleksime tänases kriisis võitjate poolel. Sellele ei aita aga kaasa Reformierakondlik lausliberalistlik majanduspoliitika - lausliberalismi edukuses kaheldakse täna ka vaba turumajanduse idealismi südames - USA-s. Pole mingit põhjust, miks lausliberalism meilgi kauem toimima peaks!

Tagasi üles