Tunamullu maksid tarbijad ilma kütmise eest 44 miljonit eurot
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikontrolli soojusvarustuse auditist selgub, et üldjuhul läheb enne tarbijani torustikus kaduma 10–30 protsenti soojusest ning näiteks aastal 2009 maksid tarbijad soojusvõrkude soojuskao eest kokku üle 44 miljoni euro (689 miljoni krooni).
28 omavalitsuse soojusvõrgus ulatus kadu üle 25 protsendi.
Samuti ei ole riigikontrolli sõnul paljudes kaugküttepiirkondades tarbijatele tagatud kindlustunne, et soojust on võimalik tarbida kogu aeg. Soojuse tootmiseks kasutatakse neis ainult ühte kütust ning selle tarneraskuste korral puudub võimalus tarvitada alternatiivset kütust.
Auditi käigus selgus, et kuigi energiamajanduse riikliku arengukava kohaselt ei tohiks aastaks 2020 moodustada soojuse toomisel ühegi kütuse osakaal rohkem kui 30 protsenti, toodeti 2009. aastal 44 protsenti soojust maagaasist.
Maagaas on muude kütustega võrreldes leidnud suurt kasutamist põhjusel, et gaasikatlamajade ehitamiseks on kulunud 5–13 korda vähem raha kui puidu või turbaga köetavate katlamajade tarvis. Samas on gaasi kiire hinnatõus tekitanud olukorra, kus gaasist toodetav soojus on tarbijale üldjuhul kõige kallim.
Maagaasi suur osakaal vähendab riigikontrolli sõnul energiajulgeolekut, kuna tarneraskuste tekkimisel ei suuda paljud gaasikatlamajad võtta kasutusele alternatiivkütust ning neil puuduvad stabiilse soojustootmise tagamiseks vajalikud kütusereservid.
Kuigi kaugkütte teel saab soojust 60 protsenti elanikest ning riikliku energiamajanduse arengukava kohaselt on hästitoimiv soojusvarustus riiklikuks prioriteediks, ei ole riigikontrolli hinnangul majandus- ja kommunikatsiooniministeerium pööranud valdkonna probleemidele ja arendamisele piisavalt tähelepanu.