SEB nädalakommentaar: Eesti majandus vajab töökäsi

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Töölised maasikapõllul

FOTO: Tairo Lutter

Eesti rahvaarv on tänu eestlaste tagasirändele suurenenud juba kaks aastat järjest. Rahvastiku vananemise tõttu sellest majanduskasvu säilitamiseks aga ei piisa, kirjutab SEB nädalakommentaaris majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Statistikaamet rõõmustas eestlasi sel nädalal uudisega, et Eesti rahvaarv kasvas juba teist aastat järjest. Esialgsetel andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Eestis 1 317 800 inimest, mida on 1850 võrra enam kui mullu. Elanike arvu suurenemise põhjus oli positiivne rändesaldo. Alates 2016. aastast peab statistikaamet rände üle arvet uue metoodika alusel ning selle põhjal ületab sisseränne väljarännet.

Eelmise aasta jooksul asus Eestisse elama 3300 inimest rohkem, kui neid Eestist lahkus. Sisserände peamiseks allikaks on seejuures Eesti enda kodanikud, kes on peale välismaal elatud perioodi otsustanud kodumaale naasta. Positiivne rändesaldo on eriti silmapaistev võrreldes teiste Baltimaadega, kus väljaränne on sisserändest enam kui kaks korda suurem. 

Eesti loomulik iive püsib kahjuks endiselt negatiivne. Kuigi lapsi sündis mullu pea 14 000, siis suri üle 15 000 inimese. Siiski on märkimisväärne, et hoolimata sünnitusealiste naiste arvu vähenemisest, on sündide arv püsinud ligikaudu samal tasemel juba viis aastat. Kuigi trendimuutus rahvaarvus sunnib üle vaatama ka seniseid rahvaarvuprognoose, ei muuda see olematuks rahvastiku vananemist. 

Tänaste arvutuste kohaselt kahaneb parimas tööeas ehk 25- kuni 64-aastaste inimeste arv juba lähema kümne aasta jooksul ligikaudu 80 000 inimese ehk umbes kümne protsendi võrra. Rahvaarvu vähenemine on eluea pikenemise tõttu aga suurusjärgu võrra aeglasem, mistõttu suureneb tulevikus oluliselt töötavate ühiskonnaliikmete koormus ülejäänute ülalpidamisel. 

Nagu öeldud, on tänase positiivse rändesaldo taga peamiselt Eestisse tagasipöörduvad eestlased. Siia naasmise peamiseks ajendiks võib pidada kiiret elatustaseme tõusu ja soodsat olukorda tööturul. Eesti tööhõive ei ole kaasajal olnud kordagi nii kõrge. Kui viimase majandusbuumi kõrghetkel ulatus hõivemäär 63 protsendini, siis nüüd juba 66 protsendini, mis on väga hea näitaja ka võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega. 

Tagasirännet ajendab elatustaseme tõus

Väga kiire on olnud ka reaalsete sissetulekute kasv. Kuigi majandusbuumi ajal oli keskmise palga aastane kasvuprotsent lausa kahekohaline, siis pea sama kiire oli ka tollane inflatsioon. Täna on keskmine palk võrreldes 2010. aastaga kasvanud sisuliselt poole võrra, kuid tarbijahinnaindeksi kasv on sama periood jooksul piirdunud vaevu kümne protsendiga. Ka ostujõuga kohandatud sisemajanduse kogutoodangu poolest inimese kohta oleme jõudnud 75 protsendi tasemele EL keskmisest, võrreldes 65 protsendiga 2010. aastal.

Lisaks meie edule soosib tagasirännet ka teiste ebaedu. Tagasipöördujate peamine lähteriik on mõistagi Soome, kus püsivalt elavate eestlaste suurusjärguks on varasemalt pakutud ligi 50 000 inimest. Kuigi Soome majanduse langus on peatunud, on sisemajanduse kogutoodangu kasv äärmiselt napp, seda ilmselt ka lähiaastail.

Tavainimese jaoks on eriti selgelt tunnetatav erinev kliima tööturul. Kui Eestis näib palgaläbirääkimistel jäme ots olevat töötajate käes, siis Soomes on palgakasv viimastel aastatel piirdunud vähem kui pooleteise protsendiga. Hoolimata madalamast loomuliku töötuse määrast, on reaalne töötus Soomes Eestist oluliselt kõrgem, jäädes mullu üheka protsendi piirimaile.

Kahjuks ei näi tööhõivetõusust ja tagasirändest Eesti tööturu jaoks piisavat. Kuigi eelmise aasta kolmandas kvartalis suurenes ka töötuse määr, siis on oluliselt kasvanud vabade ametikohtade arv. 2016. aasta kolmandas kvartalis oli täitmata enam kui 11 000 töökohta. Vabade töökohtade määr oli kõrge just kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvates valdkondades nagu info ja side ning finantsvahendus.

Tööjõunappust püüavad leevendada mõned äsjased uuendused Eesti migratsioonipoliitikas. Selle nädala keskel jõustusid muudatused välismaalasteseaduses, mis peaksid lihtsustama töörännet Eestisse. Prioriteediks on võetud tööjõupuuduse leevendamine just IT-sektoris ja iduettevõtetes. Nimelt ei loeta selliste ettevõtete poolt väljastpoolt Euroopa liitu värvatavaid töötajaid enam aastase sisserände piirarvu sisse. 

Eesti rändepoliitika püsib konservatiivsena

Omaette küsimus on sellise piirarvu mõistlikkus tänastes oludes. Teatavasti on siia ühe aasta jooksul elama asuvate välismaalaste arv limiteeritud 0,1 protsendiga Eesti rahvastikust, mis tähendab, et loa saavad vaid veidi enam kui 1300 inimest. 

Maailmas, kus tööjõu liikuvus aina suureneb, põhjustab selline piirang Eestile rohkem kahju kui kasu. Sisuliselt välistab piirang vähegi suuremate ettevõtete asumise Eestisse, kes rahvusvahelist tööjõudu kasutavad. Loomulikult on võimalik lõputute erandite loomine, kuid haritud ja töötahteliste inimeste Eestisse asumise piiramine, ei tundu tänases keskkonnas enam mõistlik.

Kauaoodatud muutuseks seadusandluses on senise nõude leevendamine, mille kohaselt tuli välismaalasele maksta vähemalt 1,24-kordset Eesti keskmist palka. Nüüdsest piisab sellest, kui palk on vähemalt Eesti keskmisel tasemel. Pikka aega kehtis sama nõue isegi neile kolmandatest riikidest pärit noortele, kes olid siin omandanud kõrghariduse. 

Seega võis inimene olla noor, kõrgelt haritud ja vallata perfektset Eesti keelt, kuid kui tema esimesel töökohal palk 1,24 keskmiseni ei küündinud, oli ta sunnitud naasma kodumaale. Muudatuste valguses tundub, et senisest töömigratsiooni suhtes tõrjuvast poliitikast on saamas ehk parimal juhul reageeriv poliitika. Riigi aktiivsest rollist taibukate inimeste Eestisse meelitamisel, oleme veel aga kaugel.

Euroopa põgenikekriisi taustal on rändepoliitika tundlik teema, kuid usutavasti on andekate, haritud ja töökate inimeste kolimise vastu Eestisse vähesed. Iseasi, mis peaks neid siia meelitama. Vaid tootlikkuse kasv kahanevat tööealiste arvu ei kompenseeri, mistõttu kahaneb lähitulevikus ka majanduse kasvutempo.

Tagasi üles