Taavi Laur: erisoodustusmaks soosib keskkonnavaenulikke autosid

Taavi Laur.

FOTO: PP

Lugedes meedias erakondade valimiseelseid seisukohti, sattus mulle juhuslikult (ilma erakondliku eelistuseta) kõrvuti kaks täiesti erinevat seisukohta. SDE pooldas automaksu ja IRL oli sellele kindlalt vastu.

Poliitikud unustavad valimiseelses tuhinas ära, et teatud mõttes kehtib ­ettevõtjatele automaks erisoodustusmaksu näol juba ammu. See ei soosi kuidagi keskkonnasõbralikumalt ja ratsionaalselt käituma.

Vaadake näiteks kallimate automudelite ja maasturite jätkuvat populaarsust Eestis. Kuigi ma ei pea automaksu küsimust Eesti riigivalitsemise prioriteediks, soovitan poliitikutel analüüsida automaksu ka ettevõtluse seisukohalt.

Kui äri iseloom nõuab liikumist, siis Eesti (või ka Baltikumi) suurust arvestades on üheks mõistlikumaks liikumisvahendiks auto. Samas ettevõtte juhina ei ole ma huvitatud suurest sõiduautopargist, sest lisaks otsesele finantskulule kaasneb sellega ka arvestatav halduskulu.

Kui töötaja vajab ka erasõitudeks autot, on ettevõttel lihtsam lasta töötajal valida endale sobiv auto ja hüvitada isikliku auto kasutamine palgana.

Möödunud sajandi üheksakümnendatest kehtib meil tänaseni kord, kus me saame maksta isikliku sõiduauto kasutamise eest maksuvaba kompensatsiooni 64 eurot (1000 krooni) ja sõidupäeviku pidamisel 255 eurot (4000 krooni). Selle meetme kasutamisel ei pea väga kaua päevikut pidama, sest Tallinna kesklinna odavaim parkimine on umbes 65 eurot kuus.

Kui te ei taha olla Tallinna-kesksed, võite proovida, mitu korda te saate osta 64 euro eest klaasipesuvedelikku või katta muid autoga kaasnevaid kulusid.

On ettevõtjaid, kes täidavad sõidupäevikut ja mõned aeg-ajalt üritavad sinna sokutada ka oma erasõite, kuid kui tegemist on palju, siis pigem tasutakse erisoodustusmaksu enda ja oma töötajate autode pealt – keskenduda tuleb rohkem sellele, mis tulu toob.

Kuna tööd ei saa tegemata jätta, tuleb osta töötajale ikkagi ametiauto ja siin tuleb mängu automaksu meede erisoodustusmaksu nime all. Nimelt: kui ei peeta ametisõitude päevikut, võetakse erisoodustusega maksustamise määraks 256 eurot.

Kuna erisoodustusmaksu tasutakse olenemata sellest, kas tegemist on säästuautoga või luksusautoga, on inimesed kiiresti välja arvutanud, kui suurt võitu annab tagastatava käibemaksu näol kallima sõiduki soeta­mine.

Nii võibki tekkida jabur olukord, kus töötaja palub palgatõusu asemel kallimat ametiautot. Ma lootsin, et see väide ei pea pärast majanduskriisi paika ja inimesed hakkavad ostma säästlikumaid ja rohkem nende tegelikke vajadusi arvestavaid autosid.

Siiski on automüüjad mulle kinnitanud, et buumiaegne margieelistus pole muutunud ning viimasel ajal on hakatud lumeoludest tulenevalt (buumi ajal oli põhjendus, et teed on kehvad) ostma rohkem nelikveolisi autosid.

Sakslased ja itaallased, kellega ma iga päev suhtlen, ei saa sellest aru, sest nad on käinud Norras ja Soomes, kus lumeolud on samad või hullemad, aga uute autode eelistatud mudelid on siiski teised.

Meie käitumine sõltub mõõdikutest – kui töötajale makstav maksuvaba ­autokompensatsiooni määr on piisavalt kõrge, et säästlikuma auto kasutamine annaks rahalist efekti, hakkaksid muutuma ka eelistused autode osas.

Maksukogujale tähendab see mõtteviisi muutust, sest üle tuleb olla hirmust, et inimesel võib jääda suurema fikseeritud kompensatsiooni korral osa raha maksuvaba tuluna alles – säästlikuma käitumise korral ongi see eesmärk ja preemia.

Loo alguse juurde tagasi tulles soovitan ma  valitsejatel vaadata üle olemasolevad mõõdikud ja mõtiskleda nende mõju üle inimeste käitumisele. Juhul kui on täiendavalt vaja midagi piirata või reguleerida, siis võib vaielda, kas uute maksude kehtestamine annab reaalset efekti. Vahepeal ärge unustage ka teid hooldamast!

Tagasi üles