Iiri majandusteadlane näeb krahhis selget valitsuse süüd

John FitzGerald ennustab, et nii nagu Iirimaa, ei korda ka Eesti pärast kinnisvarakrahhi vähemalt järgmised 20 aastat sama viga.

FOTO: Evelyn Kaldoja

Iirimaa krahhis saab selgelt süüdistada lahkuvat valitsust – nad eirasid aastaid hoiatusi ja lasid kinnisvaramullil pidurdamatult kasvada, usub Iiri majandus- ja sotsiaaluuringute instituudi professor John FitzGerald.


Mis oli suurim viga, mis Iiri majanduse praegusesse olukorda viis?

See, et kinnisvara- ja ehitusmullil lasti kasvada ja kasvada. Meie hakkasime selle eest juba 2000ndate alguses hoiatama. Näiteks 2005. aasta detsembris andsime välja suure raporti, mille järel kõigi lehtede suured pealkirjad ütlesid, et majade hinnad kukuvad 30 protsenti, kuid valitsus ei teinud selles küsimuses midagi 2008. aastani, kui asjad varisesid kokku.

Pangad laenasid raha rahvusvaheliselt turult, laenasid seda kinnisvaraturule ja kui mull katki läks, tuli katastroof. Iiri pangad tegid ja tegelikult ka välispankade siinsed harud tegid kohutavaid vigu ja kaotasid rohkelt raha.

Vead lubasid ehitussektoril nii suureks kasvada. Mullu avaldasin artikli Iiri ja Hispaania kogemusest. Üks õppetunde on see, et ühisrahaga liitudes – võib-olla see pole nii enam tulevikus, kuid kahtlemata oli nii minevikus – saab raha laenata väga odavalt. Ja ehitussektori kontrollimiseks ei saa kasutada intressimäärasid, tuleb kasutada eelarvepoliitikat.

2001. aastal soovitasime valitsusele maksustada laenu- ja intressimakseid: kui sa laenad maja jaoks raha, siis valitsus maksustab su laenu intressimakseid. Mis omakorda tähendaks palju kõrgemat intressimäära, kompenseerimaks liiga madalaid Frankfurdis seatud intressimäärasid.

Näiteks Poola on selles mõttes tulevikus väga haavatav. Hispaanias ja Iirimaal on keskmine majade arv täiskasvanu kohta märksa madalam kui ülejäänud ELi 15 vana liikmesriigi seas. Inimesed elavad palju kauem vanematega või jagavad kortereid inimestega, kes pole nende mehed või naised. Iirimaa ja Hispaania tegelikult vajasid rohkem maju ja vajavad rohkem maju ka tulevikus.

Poolas on majade arv täiskasvanute kohta veel palju madalam kui Iirimaal ja Hispaanias. Kui elustandard tõuseb, hakkavad inimesed tahtma oma vanematekodust välja kolida. Mis tähendab suurt survet ehitada rohkem maju. Kui Poola rahaliiduga liitub, peab ta selle protsessi peatamiseks kasutama eelarvepoliitikat.

Lätil ja Eestil on olnud oma kinnisvarakrahh. Ma kahtlustan, et korra õppetunni saamine tähendab, et Eesti ega Iirimaa või Hispaania 20 aastat sama viga uuesti ei tee.

Mainisite 2001. aastat, kui teil oli võimul Bertie Ahern (sarnaselt lahkuvale peaministrile Brian Cowenile kuulub ka tema Fianna Fáili parteisse, Cowen võttis valitsuse juhtimise üle aastal 2008 – toim). Kelle ajal pandi kriisile alus?

Meil on põhimõtteliselt 1997. aastast olnud sama valitsus. See valitsus tegi väga tõsiseid vigu. Neid hoiatati. Finantskriisist ei räägitud, aga meie ja ka teised rääkisime ohtudest kinnisvara- ja ehitussektoris.

Oma tippajal moodustas kinnisvara- ja ehitussektor 14 protsenti Iiri majandusest, normaalselt peaks olema 3,5-4 protsenti. Aga see muutus aina suuremaks ja pigistas kinni kaubandussektori – selle, kes ekspordib –, sest palgatase läks üles. Ehitus vajas insenere, torumehi ja tervet rida erinevaid oskusi ning palgatase meelitas inimesed eksportivast sektorist sinna üle. Palgad läksid üles ja ekspordil läks halvasti.

Ja kui tuleb krahh, siis on probleem selles, et suletud vabrikuid enam ei avata väga kiiresti uuesti. Mistap meil on pikk periood, kui ehitus on kadunud, aga selle asemele pole midagi muud tekkinud.

Nüüd toimub Iirimaal asendamine ning midagi, millega ainult Eesti on tegelikult hakkama saanud – sisemine devalveerimine, mille käigus kärbitakse palku. Eestis juhtus see kiiremini kui siin, kuid see käib siin praegu. Ma ei uskunud seda, et palgad tõesti alla tulevad, aga nad on tulnud. Minu palk on langenud 15 protsenti, kogu avaliku sektori palgad on langenud 15 protsenti.

Erasektori palgad nii palju alla ei tule. Eksportivas sektoris pole palgad tegelikult üldse langenud. Tarbijahinnad on langenud viis kuni seitse protsenti. Ehk Iirimaa on muutunud konkurentsivõimelisemaks.

Teha tuleb rohkem ning me ootame veel langenud palgatasemeid selle aasta lõpuks ja võib-olla ka tuleval aastal. Ja siis need kasvavad aeglaselt, kuni tööhõive hakkab taas kasvama. Kuid ümberhindamine on üsna piinarikas.

Mis on toimunud teie tööjõurändega? Iirimaa on ju nii välja- kui sisserändemaa.

2004. aastani immigreerusid Iirimaale peaasjalikult oskustöölised. 2002. aastal me avaldasime uuringu, millest selgus, et immigratsioon aitas Iiri majandusel kiirelt kasvada ja lahendas tööjõuprobleemi.

Hilisematel aastatel – 2004-2008 – tulid paljud lihttöölise kohtadele ehitussektoris. Paljud neist inimestest olid tegelikult üsna hea haridusega – poolakad, mitte just väga paljud eestlased, aga lätlased ja leedulased –, kuid ei rääkinud head inglise keelt ja said seetõttu lihttöölisteks.

Meie uuringud näitavad, et Iirimaale ei tule immigrandid võtma sotsiaaltoetusi, nagu nad lähevad näiteks Hollandisse või Prantsusmaale. Viimatimainitutes on rohkelt töötuid immigrante, kes võtavad sotsiaalabi. Iirimaale tulevad immigrandid tööle ja nad sõltuvad väiksema tõenäosusega sotsiaalabist kui iirlased.

Tundub, et sektorites, mida krahh kõige tugevamalt lõi – jaekaubanduses, hotellinduses, teeninduses, ehituses –, on töö kaotanud rohkem välismaalasi kui iirlasi. Tõenäoliselt seetõttu, et nende inglise keel polnud sama hea. Ning paistab, et suur osa neist on läinud koju, ei ole suurt numbrit töötuid immigrante.

See on märksa erinevam Hispaania kogemusest, kus tuli samuti palju immigrante ehitussektorisse ja paljud neist on Hispaaniasse edasi jäänud. Ma arvan, et vahe on selles, kes nad on – Poola majandusel läheb üsna hästi ja poolakatel on palju parem teha tööd Poolas kui olla siin töötu.

Migratsiooni poolelt on Iirimaa ka ELi 15 vana liikme seas üsna omapärane selle poolest, et iirlased on traditsiooniliselt emigreerunud.

1980ndatel emigreerusid paremini haritud noored ja me kartsime, et nad ei tule tagasi. Toona läks majandusel väga halvasti, aga kui olukord 1990ndail paranes, tuli neist suurem osa tagasi. Viimase aja uuringud näitavad, et vahepeal emigreerunud ja siis tagasi tulnud iirlased teenivad keskmisest seitse protsenti rohkem, sest nad on võõrsil omandanud uusi oskusi.

Kolmandik ülikooliharidusega inimestest – olgu 70- või 27-aastased – on naasnud emigrandid, nad on välismaal töötanud. Isegi buumi tippajal emigreerus 20 protsenti noortest iirlastest selleks, et minna mõneks ajaks välismaale tööle. Praegu emigreerub palju rohkem. Varasem kogemus näitab, et kui sa oled juba keskkooli lõpetanud, siis sa kas leiad lõpuks töö või lähed välismaale, sinust ei saa töötut.

Reedel toimuvad Iirimaal parlamendivalimised. Mitmed parteid on lubanud, et nad räägivad IMFi ja ELiga üle abipaketi tingimused. Saavad nad seda teha? Kas selles on võimalik midagi olulist muuta?

Jah, uus valitsus võib soovida muuta paketi osi – tuua sisse näiteks rohkem makse või siis kehtestada muid makse nende asemel, mille pakkus välja lahkuv valitsus, või siis muuta kohti, kust nad kulutusi kärbivad. Tingimusel, et see annab tulevaks aastaks 3,8 miljardit eurot, probleemi pole. EL ja IMF viitaksid sellele kui kohandamisele, mitte uutele läbirääkimistele. See oleks täiesti normaalne, kui pakett jääb paika.

Ma eeldan, et uus valitsus seda teeb ja suurt vaidlust ei tule. Selle üle, kas vajaminevad summad saadakse maksudest või kärbetest, debateeritakse valitsuse sees.

Professor John FitzGerald vastas Postimehe ja Baskimaa ajalehe Diario de Noticias küsimustele.

Tagasi üles