JP Livingston on New Yorgis elav pensionär. Ta elab kokkuhoidlikult, jagades mehe ja koeraga vaid 30-ruutmeetrist korterit.
Kuidas 28-aastane naine tänu säästmisele pensionile jäi (6)
19. november 2016, 09:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülejäänud New Yorgi pensionäridest eristab teda aga see, et ta on vaid 28-aastane, kirjutab Forbes.
JP on tema hüüdnimi, mida ta kasutab oma säästmisharjumusi propageerivat blogi pidades. Livingston lõpetas 2009. aastal Harvardi ülikooli ja asus seejärel tööle investeerimisfirmasse, aga tema investeerimishuvi sai alguse juba ammu enne seda.
«Kui ma oli 12-aastane, kinkis mu isa mulle raamatu «Rikas isa, vaene isa» (Robert Kiyosaki legendaarne raamat investeerimisest-toim) See äratas minus huvi investeerimise ja enda äriga alustamise vastu,» rääkis Livingston, kes eriti huvitus kinnisvarasse raha paigutamisest.
Tõsi, Harvardis õppides ei tundunud ta üldse tüübina, kes võiks töötada investeerimisfirmas. Ühe oma tollase suve veetis ta Taiwanis budistlikus kloostris, kust talle jäi külge vähenõudlik elustiil ja teadmine, et õnn ei peitu selles, kui palju sa kulutad.
Pärast tööle asumist koostas JP kohe väga äkilise säästmise ja investeerimise plaani. Esimestel tööaastatel keskenduski ta just kulude kärpimisele, lubades endale igakuiseid kulutusi koos toidu ja muu hädavajalikuga vaid 900 dollari ulatuses, makstes sealjuures veel 1100 dollarit renti.
Praeguseks hindab ta oma vara netoväärtust rohkem kui kahele miljonile dollarile. «Umbes 60 protsenti sellest on säästud ja 40 protsenti investeeringud,» rääkis Livingston. Oma esimese miljoni teenis ta juba 26-aastasena.
Väga säästlikel inimestel pole tavaliselt kombeks elada New Yorgis, sest see on väga kallis linn, kuid Livingstoni sõnul talle ja tema mehele lihtsalt väga meeldib see linn.
Livingston ei usu, et ta pärast investeerimisfirmas töötatud seitset aastat ja oma tagala kindlustamist enam tavapärasele üheksast viieni tööle naaseks. Kui üldse, siis teeks ta midagi, mis aitaks maailma paremaks muuta.