Kuigi avalikult see veel väga silma ei paista, on poliitikud hakanud senisest enam ettevõtjate ukse taga kraapimas käima. Pole ka ime, sest järgmine aasta tuleb erakondadele ajaloo kulukaim - neljakuuse vahega valitakse nende ridadest ju uued eurosaadikud ja esindajad kohalikesse omavalitsustesse. Kulutused selleks küünivad kindlasti kümnetesse kui mitte sadadesse miljonitesse kroonidesse ning mujalt kui ettevõtjate taskust seda raha aga ei leia.
See, et Eestis ja maailmas on majanduslangus, millestki selle ajakirja mitmes artiklis räägitakse, ning kokku peaks hoidma kõik, poliitikuid aga väga ei huvita. 99,9protsendise tõenäosusega võib juba täna öelda, et tõenäoliselt näeme me taas ajaloo kõige kallimaid valimisi, kus ühe saadikukoha hind nii europarlamendis kui kohalikus omavalitsuses kerkib uutesse kõrgustesse.
Valimised ja nende rahastamine kujuneb aga omamoodi lakmuspaberiks, millest peegeldub, kui tõsiseltvõetavad on siinsed ettevõtjad-firmajuhid ning nende sõnavõtud. Veel kunagi ei ole majandusinimesed olnud poliitikute suhtes nii kriitilised nagu tänavu augustis-septembris riigieelarve koostamise ajal.
Viimase kahe kuu arvamusartikleid ja sõnavõtte vaadates ei ole kahtlustki, et lõviosa majandustegelasi saadaks tänase valitsuskoalitsiooni võimalusel kohe erru ning asendaks nad kas teiste poliitikute või siis oma ametivendadega. Nii kriitiline ei ole koalitsiooni suhtes kunagi olnud isegi ükski opositsioon.
Kui välja kukub aga nii, et erakondade kulutamise edetabelites troonivad eesotsas tänased koalitsioonierakonnad, tuleb vist tõdeda, et ettevõtjad on näidanud oma kahepalgelisust, milles nad muidu nii väga poliitikuid süüdistavad. Muidugi võib rääkida, et raha on antud kõige paremas lootuses poliitikute ümbersünnist ja vaadete muutumisest. Sellised sõnad on aga sama õõnsad nagu pea- ja rahandusministri väited sellekohta, et tulusid ületavate kuludega eelarve on tasakaalus eelarve.
Tegelikult on ettevõtjatel Eesti poliitikute üle märksa suurem võim, kui valijatel, kes tegelikult meieriigivalitsejaid ohjama peaks. Ettevõtjate võib seisneb just rahas, mida nad ka on või ei ole valmis poliitikutele loovutama. Küsimus on vaid selles, kas raha andmise taha on tõepoolest soov ühiskonda paremaks muuta või madal omakasu. Sõnades kinnitavad muidugi kõik, et raha läheb vaid üllaste aadete nimel. Tegelikkuses näeme siiski midagi muud, sest kindlale ettevõttele korraldatud konkursid või hanked on meie omavalitsustes igapäevased.
Nii saame me lähema aasta jooksul kõrvalt jälgida huvitavat ringmängu ümber raha ja poliitika. Eks aeg näitab, kas majandusolukord unustatakse selle juures täiesti ära või kumab ka valimistest läbi kokkuhoid nii poliitikute kui ettevõtjate tegemistest.