Lõuna-Eestis liigub järjest enam sealiha käest kätte, lihaturu pirukast tahavad osa ka lätlased

Sealiha.

FOTO: Ove Maidla

Kui Eestis on läbi aegade jäänud sigade arv 350 000 kuni 380 000 vahele, siis viimase pooleteise aastaga on sigade arv langenud 23 protsenti ehk 80 000 sea võrra ja see tähendab ühtlasi seda, et sealihaga ei toida Eesti enam end ära. See on tõstnud turul oluliselt käest kätte liikuva sealiha osakaalu.

«2015. aasta keskpaigani oli Eesti isevarustav veiselihas, mida toodeti rohkem, kui tarbiti,  sealihas, mida tarbiti enam-vähem sama palju, kui tarbiti, ja linnulihas on Eesti alati olnud kuskil 60 protsendi peal,» kirjeldas Atria Eesti lihatööstuse juht möödunud nädalal kohtumisel ajakirjanikega. 

Olukorras aga, kus sigade arv Eestis on ligi neljandiku võrra vähenenud, ei jagu eestlaste  toitmiseks enam kohalikust lihast. «Oma liha jääb Eestis järjest väiksemaks ja kuna Eesti seakasvatajatel on tugevad piirangud, ollakse teises ja kolmandas tsoonis, siis suur osa sigade kauplemisest on liikunud käest kätte,» rääkis Horm. 

Siin all peab ta silmas 2015. aastal Eestit tabanud Aafrika sigade katku mõju seakasvatajatele, kus praktiliselt iga seakasvataja, kellel on õnnestunud kas katkust puutumata jääda või sellest välja tulla, on pannud tööle oma tapapunktid. 

Seda aga, kuhu sigala kõrval tapetud sigade liha liigub, ei pruugi olla nii selge. «Kui te vaatate ringi, siis Tartus avatud Kvartali kaubanduskeskuses on kaks lihapoodi. Kes on Irus käinud, teab, et seal avati uus kaubanduskeskus, mis on pisike keskus, aga esimesel korrusel on kaks lihapoodi. Selliseid üksikuid lihapoode tekib nagu seeni pärast vihma,» kirjeldas Horm. 

Samas nentis ta, et see on ka olukorras, kus sealiha eksport on saanud suure löögi,  paratamatu. Eriti kasvab see trend 2015. aasta lõpust Lõuna-Eestis. «Seal käivad Lätist ettevõtjate juures bussid - ja ma ei räägi seal suitsusauna lihast -, vaid täiesti tavalisest sealihast,» nentis Atria Eesti juht. 

Lihatööstuse müügidirektor Meelis Laande lisas, et ta teab näiteks, kuidas Karksi-Nuia kandis käib üks selline Läti tootja buss regulaarselt. «Ka meie müügiesindajad räägivad, et seal on selline käest kätte müük eriti suur,» märkis ta. 

Laande kirjeldas ka vaatepilti suvest, kus ühes Tallinna kaubanduskeskusesse viivas koridoris müüdi lihatooteid igasuguseid toiduohutusnõudeid ignoreerides.  «Pasteedid olid sooja laua peal, naturaalsooles viinerid olid sooja laua peal,» kirjeldas Atria Eesti müügidirektor. Kuigi see võib tarbijale head uudist tähendada, pakub Olle Horm, et maksuamet ei pruugi selle üle väga õnnelik olla. 

Kuigi maksuamet on viimasel aastal võtnud aktsiisimäärade tõusust tingitult teravamalt luubi alla piirikaubanduse just selles osas, mis puudutab alkoholi ja kütuse lubatud mahtude ületamist, ei ole senini nendeni kaebused käest kätte käivate lihatoodete ja nende müügi pealt maksmata jääda võivate maksude kohta jõudnud. 

«Meie poole ei ole ettevõtjad seni pöördunud seoses Lätist pärit väikelihatootjate kauplemise murega,» lausus maksu- ja tolliameti avalike suhete osakonna juht Rainer Laurits. Ta lisas, et võrreldes teiste sektoritega ei ole see valdkond ka neile kuidagi eriliselt seoses maksuriskidega silma hakanud.

Tagasi üles