Itaaliast on saamas Euroopa järgmine suur kriisikolle

Maailma vanim pank Monte dei Paschi di Siena on Itaalia pangakriisi keskmes.

FOTO: ANTONIO CALANNI/AP

Euroopa Keskpank pumpab Itaaliasse miljardeid eurosid, ent riigi majanduse jaluleaitamise asemel liigub suur osa sellest rahast Itaaliast välja. Eurotsooni suuruselt kolmandat majandust ähvardab sel sügisel krahh.  

Eelmisel nädalal oli Euroopa Keskpanga (EKP) nõukogu esimees Mario Draghi silmanähtavalt rahul. Panga nõukogu istungi järgsel pressikonverentsil ütles ta ajakirjanikele, et EKP rahapoliitika pole kunagi varem nii hästi töötanud kui praegu.

Nädal hiljem ei tundu tema sõnad enam eriti tõsiseltvõetavad. Itaalia keskpanga avaldatud näitajate järgi ei mõju EKP lõtv rahapoliitika Itaaliale sugugi hästi, pigem on olukord hoopis halvenenud, kirjutab Die Welt.

Mureallikaks on üleeuroopaline brutoarvelduste kiirülekandesüsteem TARGET2. See detsentraliseeritud struktuur, mida juhitakse EKP nõukogu, euroala keskpankade ning platvormi opereerivate keskpankade – kelleks on Saksamaa, Prantsusmaa ja ka Itaalia keskpangad – koostöös, ühendab riikide reaalajalised brutoarveldussüsteemid ning EKP makseüsteemi. TARGET2 on keskse tähtsusega eurosüsteemi teatavate põhiülesannete teostamisel, näiteks ELi rahapoliitika vallas.

Süsteemi kaudu toimub kogu euroala sisene makseliiklus. TARGET2 on aga reguleeritud nii, et kui ühes riigis asuvad pangad sooritavad välismaale – s.t. teistesse ELi riikidesse – ülekandeid suuremas summas, kui pangad ise välismaalt vastu võtavad, kajastub see vastava riigi keskpanga bilansis kohustusena.

Siin ongi Itaalia probleem, sest nende TARGET2 saldo kasvas augustis eelmise kuuga võrreldes kümme protsenti, ulatudes 327 miljardi euroni. Itaalia saldo oli viimati plussis 2011. aastal. «Itaalia rekordkõrge saldo näitab seda, et EKP rahapoliitika ei tööta,» ütles Die Weltile HSBC ökonomist Fabio Balboni. Tegelikult peaks EKP kvantitatiivne lõdvendamine ehk rahatrükk viima selleni, et euroala sisesed ebakõlad leevenevad ning süsteem muutub tasakaalukamaks.

Tulemus on aga hoopis vastupidine, sest alates 2015. aasta märtsis alanud rahatrükist on Itaalia negatiivne saldo selgesti kasvanud. «See tähendab, et lisaraha, mida majandusse pumbatakse, ei tule mitte kasuks Itaalia majanduskasvule, vaid liigub hoopis riigist välja,» lausus Balboni.

Kuhu see raha aga liigub? Selgub, et suurim võitja on olnud Saksamaa, kelle TARGET2 saldo on tänavu augusti seisuga üle 677 miljardi euro. Võrreldes aasta varasema ajaga on Saksamaa positiivne bilanss kasvanud üle 20 protsendi.

See kõik toimub olukorras, kus Itaalial on hädasti vaja majanduskasvu, mis aga kidub. Hiljutise Deutsche Banki uuringu järgi on Itaalia ainuke euroala riik, mis on 1999. aastast elaniku kohta vaesemaks jäänud. Isegi kriisiriik Kreekal on paremini läinud. Itaaliale ei paista aga kiiret kasvu kusagilt, töötuid on riigis enam kui 11 protsenti, mis on eurotsooni kõige kehvem näitaja. Sealjuures ulatub töötus noorte seas ligi 40 protsendini.

Olgugi et analüütikud ei ole eriti optimistlikult meelestatud terve euroala majanduse suhtes, näevad nad Itaalia tulevikku eriti süngena. Asjatundjate sõnul on riik üha enam jõudmas poliitilise ummikusse. «Itaalia on tuntud oma poliitilise ebastabiilsuse poolest, kuid midagi sellist, nagu praegu toimub, pole me varem näinud,» rääkis Deutsche Banki analüütik Marco Stringa.

Enim paneb pankureid muretsema sügisel eesseisev põhiseadusreferendum, mille peaminister Matteo Renzi on sidunud enda juhitava valitsuse jätkamisega: kui rahvahääletus läbi kukub, lahkub ta ametist. Ehkki Renzi sotsiaaldemokraatlik erakond on jätkuvalt Itaalia populaarseim partei, on neil tihedalt kannul populistlik Viie Tähe Liikumine, kes võib Renzi ebaõnnestumise korral moodustada uue valitsuse.

Ekspertide hinnangul on hetkel tõenäosus, et referendum valitsusele soodsalt läheb, kõigest 35 protsenti.  

Tagasi üles