Väiketalunik piimakriisi hammasrataste vahel

Valgamaa talunik Tammo Parmas on uhke, et sai 1988. aastal esimesena maakonnas talupidaja tunnistuse, ja usub, et kui maa ja loomad on olemas, ei peata tema tegevust ka ükski piimanduskriis.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Kaks aastat väldanud piimanduskriisi suurimaks kannatajateks tuleb arvatavasti pidada väike- ja keskmise suurusega piimatootjaid, kellele kas makstakse vähem piimaliitrilt, jagatakse võrreldes suurtootajatega ebaõiglasemalt toetusi või kes lähevad oma isikliku vara hinnaga ettevõtet päästma.

Tellijale

«Väiksematele tootjatele on varujad seni maksnud madalamat piimahinda sama kvaliteedi eest kui suurematele tootjatele. Nad on tihtilugu olnud ka sellises haavatavas seisundis, kus neile öeldakse lihtsalt ära, et homme piimaauto enam ei tule,» kirjeldas augustini Eesti talupidajate liitu 26 aastat juhtinud Kaul Nurm, kuidas piimakriisist on kõige rohkem viimase kahe aasta jooksul kaotanud väiketalunikud.

Täpselt nii juhtus näiteks 1988. aastal esimese Valgamaa talupidaja tunnistuse saanud Tammo Parmasega (79), kes vanusest ja tervisest hoolimata peab Tagula külas Väike-Ande talus endiselt 20-pealist piimakarja. «Estover ei võtnud enam piima meie käest,» kirjeldas talunik möödunud aastal tervet nende piirkonda tabanud seika. Estoveri piima kokkuostuhinnaks oli tol hetkel 14 senti.

Tagasi üles