Pole kahtlust – MINI soetab endale inimene, kes on mingis mõttes eriline, kes teab, mida ta armastab. Selle stiil ja kogu kontseptsioon ei sobi tõenäoliselt igava rutiini harrastajale, iga viimane detail on peensuteni läbi mõeldud, tavalisusele pole siin kohta.
MINI Clubmani kontseptsioon sai alguse juba aastal 1969, mil Sir Alec Issigonis joonistas 13 aastat varem valminud Mini esimesele visandile veidi suurema pagasiruumi ja selle avamiseks kahepoolsed uksed.
Nüüd - 47 aastat hiljem – on sellel kohe algusest eriliseks loodud masina puhul õnnestunud säilitada see «miski». Kuid sulandatud on see absoluutselt kaasaegse tipptehnoloogiaga, tänapäevase disainivooluga. Niisiis: minu seekordne proovisõiduauto on MINI Clubman Cooper S.
MINI Clubman ei ole väike, ta ei ole ka nõrk. Vaga vesi, sõnav põhi - tema klassikalise välimuse varjus võiks oodata pealtnäha rahulikku kulgemist, aeglast roolikeeramist, sümpaatset tiksumist. Aga ei, see auto on nagu jazzmuusika – tohutu sisemine jõud, mis laseb end välja paista vaid siis, kui muusikud seda hetkeks tõesti soovivad. Uskuge mind, selle masina kapoti all peitub tõsine möirapull, minge ja proovige ise.
Auto tehniliste andmete tagantjärele vaatamine kinnitas ka mu proovisõidu aja aimdusi: 2-liitine 4-silindriline bensiinimootor, 192 hobujõudu, kiirendus sajani 7 sekundit – võimsaim MINI, mis iial ilmavalgust näinud. Selle kõik võtab kokku punane S esivõrel – see ei tähenda väiksust, see tähendab sporti.
Automaatkäigukast on sellel esikveolisel autol kaheksakäiguline, kolmesilindrilise versiooni puhul kuuekäiguline. Võimalik on tellida ka ALL4 ehks siis nelikveolist autot. Sõidurežiime on kolm: Mid, Green ja Sport ning nagu ikka muudavad need rooli jäikust, vedrustuse tööd ja pöörete ulatust.
Niisiis, MINI Clubman pole tegelikult väike, ta on eelkäijaga võrreldes juurde saanud nii pikkust kui laiust, tagaistmele mahub nüüd kolm inimest – kui just pole soovi kahe istme vahele seljatoest topsihoidjate paneel alla tõmmata. Pikkus 4,253, laius 1,8, kõrgus 1,441 meetrit – sellised on Clubmani ametlikud mõõdud.
Nagu öeldud, jätkub selle auto puhul omanäolist disaini kõikjale ja peenusteni. Võtame või eelmainitud pagasiruumi – pole sellel mingit luuki, külla aga kaks kahele poole avanevad klassikalist ust. Neid saab ka täiesti tavalisel viisil sulgeda, kuid avanemine sisaldab taas vaid uusimatel autodel olevat avamistehnoloogiat – lähened kotid käest poest autole ja ühe jalaviipega avaneb üks ning teisega teine, elektriliselt muidugi.
Auto rehvid on nii tugeva turvisega, et tagavararehvi sellel autol põhivarustuses polegi – ka täiesti tühja rehviga saab julgelt sõita lähimasse rehviparandustöökotta – nii kuni 80 kilomeetri raadiuses.
Uste lukustamiseks või lukustusest vabastamiseks pulti kätte tarvis võtta ei ole - peaasi, et see kuskil läheduses oleks - ja edasi piisab vaid esiuste lingil oleva väikese nupu puudutamisest. Lukustuse eemaldamine vabastab ka kütusepaagi kaane.
Ja milleks peaks pardakompuutri ekraan olema klassikaliselt nelinurkne? Palju stiilsem on kogu nuppude, näitude ja ekraanide kaskaad paigutada stiilselt ringi sisse – LED-kohtvalgustus ka kogu näidikuteplokile veel ümber.
Muide, vastavalt meeleolule saab auto sisevalgustuse toone – mis haarab detaile alates ukselinkidega ja lõpetades armatuurlauaga – valida 12 tooni vahel, mis seejärel veel täiendavalt 720 varjundiga mänglema asuvad. Meeleoluvalgustus jälgib seejuures ka juhi tegevust ja kui valida näiteks sõidurežiimiks Green, siis pole raske arvata, mis tooni see võtab.
Eriti omanäoline on see, et plingib ka auto katuse tagaosas olev antenn ja pimedas parklas oma lemmiku ülesleidmine pole seetõttu Clubmani kasutajatel keeruline.
Kliimaseade on Clubmanil kahetsooniline – juhi ja kõrvalistuja oma, sünkroonimise nupu abil on see ka ühtlustatav.
Ka auto käivitamine toimu igavalt süütevõtmega, mitte ka nupuvajutusega – selleks on valgustatud väikese hoovaga lüliti. Sarnaselt saab juhi ees olevalt paneelilt üles tõsta või tagasi libistada läbipaistva displei, millel kuvatakse kiirust ja lisavarustusena ka liiklusmärkide infot. Kõrval nupud mootori start-stop süsteemi sisse- ja väljalülitamiseks.
Pardakompuutri ekraan pole sellel autol sarnaselt BMW-dega puutetundlik ja selle juhtimine käib käigukangi lähistel oleva intuitiivse puldi abil. Mobiil ühendatakse süsteemiga nagu ikka üle Bluetoothi ning seejärel saab asuda käed-vabad kõnesid pidama. Lisaks näiteks mobiilis teekonnad kaardirakenduses valmis joonistada ja seejärel võtab juhendamise üle juba auto.
Automaatikat on masinal kaasas tõesti ohtralt alates vihmasensoritest, mis käivitavad kojamehed ja lõpetades automaatsele pimedaaja tulederežiimile lülitumisega. Külglibisemise vastane seade on autol tavaolukorras automaatselt sisse lülitatud, kuid võimalused samuti välja lülitatav. Käsipidur on elektrooniline, manööverdamisel aitavad juhti parkimisandurid ja lisavarustusena ka tagurduskaamera.
Autol on peal jalakäijate hoiatussüsteem – kui sõita ligikaudse kiirusega 30 km/h ja jalakäija autole ette hüppab, siis pidurdab see auto automaatselt nullini. Kui kiirus on suurem, siis kestab pidurdamine ootamatult ette keerava auto või muu takistuse puhul 1,5 sekundit – vältimaks tagant otsasõitu - ja edasine on juba juhi otsustada.
Mida kokkuvõttes öelda: MINI näitab Clubman mudeliga, et nimest ei maksa teha kaugeleulatuvaid järeldusi. See on mahukas auto, hubase sisemeeleoluga, detailideni viimistletud disainiga ja võimsa mootoriga kapoti all. Klassika ja viimase peal kaasaegsus kaks-ühes.
Tuleb tunnistada, et ma polegi varem ühe auto roolis istudes end nii hästi tundnud, ju on sellel oma osa ka suurepärastel istmetel ja nahkkattega roolil, mille kirjeldamiseni ma kõige muu kõrval esimese hooga ei jõudnudki. Eriti tänulik olen just mootorile – selle jõuga oli lahe kaassõitjaid üllatada.
Proovisõiduauto tehnilised andmed:
Veel värskeid proovisõite: