Vanades demokraatiamaades on paljud, eriti noored, seda meelt, et poliitika on igav. Selle eksiarvamuse kummutamise nimel pole keegi rohkem pingutanud, kui Itaalia peaminister Silvio Berlusconi.
Berlusconi – keiser taas alasti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olukorras, kus maailm ei jõua ära imestada, mida see mees järgmiseks ette võtab ning Itaalia valijad järeleandlikult kaasa loksuvad, on üha raskem leida pretsedenti, millega sellist valitsemisstiili võrrelda kõlbaks.
Siinkohal ei saa jätta mainimata, mida väidetavalt kinnitavad Berlusconi advokaadid. Nimelt, et ta ei ole sugugi mitte metsikuid «bunga-bunga» orgiaid pidanud, vaid tegemist oli siiski «diskreetsete õhtuste koosviibimistega, kus tagasihoidlikult riietatud noored naisterahvad mineraalvett rüüpasid ja filme vaatasid».
Äkki pakub paralleele Rooma ajalugu? On ehk linnal endal varem valitsejaid leidunud, kes bunga-bungast (mida iganes see tähendab) või isegi vaid mineraalvee toimel peetud diskreetsetest koosviibimistest sama palju mõnu oskasid tunda?
Veebileht www.roman-colosseum.info seab ritta kõik Rooma keisrid ning võtab nad ühtlasi kokku väikese tabava fraasiga, mis ei küündi küll sügava ajalookäsitluseni, kuid pakub siiski haaravat lugemist.
Siit leiame Caracalla (inimkonna ühine vaenlane), Valentinianus I (tuntud oma raevuhoogude poolest), Sebastianuse (Usurpaator, kelle pea keisri kohtusse saadeti) ning Anthemiuse (Keiser, kes end võlukunsti ohvri uskus olevat).
Samas jääb aga mulje, et enamiku põhihuvid olid siiski sellised traditsioonilised piiramatu võimuga kaasnevad rõõmud nagu vallutused, türannia ja tapatalgud, milleks aga valitsejail Euroopa Liidu kontekstis eriti häid võimalusi pole. Isegi siis mitte, kui vastutada tuleks vaid itaallastest valijate eest, kes enam naljalt kulme ei kergita.
Sõelale jäid aga kaks kandidaati. Edward Gibboni 18. sajandist pärit meistriteoses «Rooma impeeriumi allakäik ja langus» ei ole haaravamat lõiku, kui autori auliselt hukkamõistev ülevaade keiser Elagabaluse valitsusajast (218-222 m.a.j.): «ebamehelik, lausa naiselik luksus... noorte süürlannade koor... kõige labasemad naudingud... impulsiivne priiskamine... karjakaupa konkubiine...». Täitsa bunga-bunga! Lõpuks tapsid Elagabaluse ta oma ihukaitsjad, laip heideti Tiberi jõkke.
Teine kandidaat oleks Carinus (283-285), kes lahutas end üheksast naisest ning mõnede versioonide kohaselt mitmed ka mõrvas. Kõige selle kõrvalt leidis ta siiski aega ka millegi jaoks, mida Gibbon judinatega «ebareeglipäraseks ihaks» nimetab. Palee oli aga samal ajal tulvil lauljannasid, tantsijannasid, prostituute ja kõikvõimalikke pahede ja narruste sabarakke.
Kuid näib, et isegi Gibbon ei suuda täielikult alla suruda teatavat imetlustunnet. Sest oli ka välist hiilgust, «millest Rooma rahvas ikka üllatudes ja kaasa kantuna rõõmu tundis», ning vanad mehed meenutasid veel aastaid hiljem nostalgiliselt neid paraade ja tsirkusi.
Võib-olla on nii ka Berlusconiga. Üks väike erinevus samas: Elagabalus valitses teismelisena, palju vanem polnud ka Carinus, peaminister on aga 74-aastane.
Copyright The Financial Times Limited 2011.