Rahutuste levides Tuneesiast Egiptusse on Obama administratsioon oma Lähis-Ida poliitikaga üha suuremas plindris.
USA Lähis-Ida kaardid segi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samal ajal, kui protestijad Egiptuses – mis on enam kui 30 aastat olnud USA peamine Lähis-Ida liitlane – politseinikega rinda pistavad, kinnitab Obama administratsioon, et neil ei ole vaja valida: kas toetada inimõigusi või teha koostööd valitsusega, mis keeldub neid tagamast.
USA on Egiptusse tohutult investeerinud, andes neile enam kui 1,3 miljardit sõjalist abi aastas ning rohkem kui 28 miljardit dollarit arenguabi alates aastast 1975.
Washingtoni insaiderid tunnistavad aga, et USA peab paremini valmistuma stsenaariumiteks, mida kõige enam kardab: rahumeelsete meeleavalduste veristeks mahasurumisteks või islamistliku partei Moslemi Vennaskonna võimuletulekuks.
«See on üks asi, kui midagi seesugust juhtub Tuneesias, mis on araabiamaailmas marginaalne. Kuid nüüd me räägime peamisest Ühendriikide julgeoleku sambast Lähis-Idas, kus meil on neid vaid kaks-kolm. Ja Tuneesia järellainetus käib selle samba pihta,» ütles endine USA diplomaat Lähis-Idas Aaron David Miller, kes nüüd töötab Woodrow Wilsoni keskuses.
Seda, kuivõrd segaduses valitsus antud küsimuses on, rõhutas ka president Barack Obama pöördumine rahva poole, kes kuulutas, et USA «seisab Tuneesia rahva kõrval ja toetab kõigi inimeste püüdlusi demokraatia poole», kuid ei maininud Egiptuse meeleavaldusi poole sõnagagi.
Kontrastiks: Obama eelkäija George W. Bush kutsus Egiptust üles «näitama Lähis-Idale teed demokraatia suunas».
Välisminister Hillary Clinton pöördus eile Egiptuse valitsuse poole tungiva palvega «mitte takistada rahumeelseid meeleavaldusi ega blokeerida kommunikatsioonivahendeid, kaasa arvatud sotsiaalmeedia kanaleid».
Päev enne seda näis Clinton joonduvat rohkem Hosni Mubaraki valitsuse järgi, öeldes, et Egiptuse valitsus «otsib viise, kuidas täita neid vajadusi ja arvestada nende huvidega» ning kasutas valitsust kirjeldades omadussõna «stabiilne».
Välisministeeriumi poliitikanõunik Anne-Marie Slaughter ütles: «Meil tuleb samaaegselt suhelda riikide ja ühiskondadega. Me ei toeta rahvast ilma tegemata koostööd nende valitsustega. Maailm koosneb riikidest ning meil on igasuguseid erinevaid huvisid, mida riikidega koostööd tehes tuleb edendada.»
Ta lisas samas: «Me ei suhtle valitsustega arvestamata nende rahva olukorda, ega seda, kuidas nad oma rahvast kohtlevad.»
Samasugune keerdküsimus vaatab Washingtonile vastu Liibanonist, kus peaministriks nimetati Hezbollah kandidaat, mida Washington terroristlikuks liikumiseks liigitab.
USA diplomaatide sõnutsi peatatakse tõenäoliselt Liibanoni abi, kuna esindajatekoja uus vabariiklastest juhtkond on veelgi tõrksam Hezbollah juhitud valitsust toetama kui välisministeerium.
Tümitada on saanud ka üks teine USA võtmelise tähtsusega liitlane. Nagu selgub lekkinud dokumentidest, on Mahmoud Abbasi Palestiina omavalitsus Iisraelile järeleandmisi teinud – ilma tulemusteta.
Mõned USA diplomaadid sooviksid, et Washington avaldaks veel sel aastal kondikava, kuidas liivajooksnud rahuläbirääkimiste mootor taas käima lüüa ning taastada Ühendriikide usaldusväärsus araabiamaasilma silmis.
Nende argumendid põrkuvad aga ilmselt vastu Valge Maja vastuseisu – osalt ka seetõttu, et Iisraelile see samm ei meeldiks.
Copyright The Financial Times Limited 2011.