Tere juht: kõikjalt karjub vastu, et Kruuda peab ära minema, siis on kõik õnnelikud

Pildil Tere juht Oliver Kruuda.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

​Saneerimise tõttu viimasel poolaastal ohtralt tähelepanu saanud piimatööstuse Tere omaniku Oliver Kruuda kinnitusel on ta täiesti nõus ettevõtte maha müüma, kui leiduks vaid ostja, kes hakkaks selle kui oma südameasja eest hoolt kandma ja maksaks ka õiglast hinda.

Lisaks rääkis Tere piimatööstusega 1994. aastast seotud olnud ettevõtte juht teisipäeval usutluses Postimehele, kes on selle väite taga, et Tere on asunud piimaturul 25-sendise piimaga hinda solkima ning mismoodi on kujunenud meedias kujutlus, et Tere raskustes on süüdi Kruuda enda pillav elustiil.

-Miks on äriregistri andmetel  (seisuga 19.07.2016) aktsiaseltsil Tere esitamata 2015. aasta majandusaasta aruanne, mille tähtajaks oli 30. juuni?

Kas Valiol oli? Miks sa seda ei vaadanud? Miks sa vaatasid, kas Terel on?

-Kas Terel on praegu olemas tõsiseltvõetav ostupakkumine?

Meil on saneerimiskavas kirjas, et jätkame läbirääkimisi oma varade kas kogu- või osaliseks müügiks. Mul on pakkumised olemas ja täna ma töötan kõige pingsamalt Põlva maja müügi nimel. Kui ma saan Põlva maja 45 miljoniga müüdud, siis mul ei ole mitte ühtegi kohustust enam ja ma ei pea enam mitte kunagi mitte ühegi panga ukse peale koputama.

-Kui reaalne see on?

Ma arvan, et paari-kolme kuu jooksul saan selle tehtud.

-Mis siis nüüd edasi?

(Mõtleb pikalt.)

«Tere saneerimiskavast ei nähtu, et ettevõtja sooviks anda ka ise enda poolt panuse, muutes juhtimisstruktuuri, müües osaliselt vara...» (loeb ette väljavõtet Postimehe 12.07.2016 ilmunud artiklist «Tere saneerimiskava sai ekspertidelt hävitava hinnangu»)

See juhtimisstruktuuri muutus on pankade poolt ette antud karjuv lause – et mina pean ära minema. Seda võib lehest ja igalt poolt lugeda, et võtame Kruuda käest vara ära, siis on kõik happy'd (õnnelikud – e.k). Et Kruuda ei tohi teha seda ja Kruuda ei tohi teha teist.

-Te olete võimekas mees, saaksite ükskõik millises teises valdkonnas hakkama.

See tähendab mida? Et annan Tere käest ära? Kellele?

-Kui te ütlete, et on olemas potentsiaalsed ostjad ja ka neid, kes kaaluvad terve ettevõtte ostmist.

Ma olen sellega tegelenud. Kui ma saan väärtusliku omaniku, siis ma annan ära selle. Ma ka ei taha loll olla, hommikust õhtuni võidelda. Ma olen terve elu vastuvoolu võidelnud ja ma hakkan saama 50 – mul ei ole enam ratsionaalne vastuvoolu võidelda. Tervis omab ka tähtsust ja mul on ka oma pere ning lapsed.

Küsimus on aga selles, kellele ma annan, kellele ma müün – ka omakapital peab saama õiglase hinna. Kui ma saan õiglase hinna, siis ma igal juhul müün ära. Täna aga õiglast hinda kogu komplekti eest ei saaks, sest kogu see saneerimismenetlus on mu ettevõtte väärtust oluliselt vähendanud.

-Ma saan aru, et teil käive eelmisel aastal langes veerandi võrra (86 miljonilt 65 miljonile). Samas aga, kui vaadata, kuidas teistel Eesti piimatööstustel praegu läheb, siis ei ole selles midagi ebatavalist. Eile (üleeile – toim) oli BNSis uudis, et ka E-piima käive langes mullu kriisi tõttu veerandi võrra.

No eksperdid tõid välja selle, et meil on see probleem – teistel ei ole see probleem. Ma maksan piimatootjatele kõige kõrgemat piimahinda Eestis, 23 senti.

Eesti piimaettevõtted on maksnud viimased 15 aastat kuus kuni seitse senti kõrgemat piimahinda kui Leedu. Eesti kommertsettevõtted – Valio, Maag, Estover, Tere – on 15 aastat üks kuni kaks senti kõrgemat hinda maksnud kui E-piim või Saaremaa piimaühistu. Kommertsettevõtted on alati maksnud kõrgemat piimahinda kui ühistulised ettevõtted.

Kuigi ühistu ei ole kasumit taotlev – ta maksab kõik, mis ta toodab, piimatootjatele kohe ka välja –, aga ikkagi ei tule välja. Ja nüüd hakatakse uut tehast tegema ja loodetakse, et nüüd tuleb välja. Need mehed ei saa mitte keegi aru, kuidas siis paremini välja tuleb, kui praegu välja ei tule.

Ma olen varsti Teres olnud 22 aastat, tulin siia 1994. aasta augustis. Vahepeal käisin kümme aastat Kalevis, ehitasin neile uue tehase ja viisin Kalevi siit ära.

Ja nüüd kirjutab keegi ekspert Võimre (viide Tere saneerimiskava sõltumatute ekspertide hinnangule – toim), et keegi Kruuda peaks nüüd Terest ära minema – ettevõttest, millest ma tean viimast kui liivatera ja selgelt tean ma kõige rohkem Eestis piimandusest. Selgelt.

Mitte keegi teine ei tea rohkem.

-On veel paar teemat, mis on jäänud nii minu enda kui ka Postimehe lugejate jaoks ebaselgeks. Ma ei ole aru saanud, miks siin paar nädalat tagasi hakkas osa jaekette rääkima, et Tere pakub neile odavamat piima kui teised. Kust see väide pärineb?

See on ostetud PR, mis visati turule ühe minu konkurendi ja tema suurimast koostööpartnerist jaeketi poolt. Aga neil läks see asi natuke sassi – küsimus ei ole Teres. Piimahind 35 senti on olnud Eesti turul eelmise aasta juulist saadik.

Ma teadsin, et see lugu tuleb, sest juba liikus ringi jutt, et Tere piim on 35 senti. Küsimus on aga selles, et Prismas oli Pere piim – tootja Valio, see on Prisma enda kaubamärk –, 35 senti eelmise aasta suvest. Prisma paneb oma hinna ja siis Gross, ETK (nüüd Coop Eesti – toim), Säästumarket ja Maxima panevad kas ühe sendi rohkem või ühe sendi vähem – Prisma on see, kes teeb turuhinna.

Ja nüüd, kui suveks lasi Selver piimahinna alla 35 sendi peale, siis hakati jooksma, et Tere müüb ja Kruuda müüb piima 25 sendiga. Ei müü. Ja siis läks üks mees raadiosse ja ütles, et «konkurent, kes tahab oma turuosa tagasi saada, on teinud 25-sendiseid pakkumisi». Ei ole teinud. Ma kontrollisin veel sajaprotsendiliselt üle, ma tean, mis hinnaga Tere praegu piima müüb.

Konkurentsisituatsioonis ei saa hindadest üldse rääkida. Kui ka ERRi ajakirjanik küsis mu käest, ütlesin ma, et hindadest väärtusahelas ei räägita – see on konkurentsiseaduse rikkumine. Ja siis, kui tuleb mingi kaubandusketi PR-töötaja ja väidab, et mingi ettevõte tahab oma turuosa tagasi saada, siis kõik said aru, kelle vastu ta rääkis.

Üks asi on veel: kohupiima müüakse poes 21 sendiga. Ja sellest ei kirjuta keegi.

-Kuidas siis ikkagi kõik asjad on nii valesti läinud?

Mis asjad on valesti läinud?

-Terega kõik.

Mul oli see sündikaatlaen, mis oli kümneaastase bulletgraafikuga seitsmeaastane laen, mis lõppes oktoober 2015. Tavaliselt kõik sellised laenud pikendadatakse. Bulletlaenu puhul on ette teada, et seda pikendatakse. Pank lihtsalt ei saa seda pikemana kui seitse aastat välja anda, et oma bilanssi ilusana hoida.

Mina pidasin pangaga 2014. aasta sügisel läbirääkimisi. Pank ütles, et esita ära 2014. majandusaasta aruanne. Ma esitasin ära. Nordea pangal oli laen pikendatud uue kümneaastase graafikuga seitsmeks aastaks. DnB ütles, et esita need asjad, siis me teeme sulle märtsis otsuse.

Ma ütlesin, et te peate 2014. aasta lõpus tegema otsuse ära, muidu mul läheb bilanss sassi. Nad ütlesid, et esita ära, siis teeme otsuse. Nad vastasid mulle 02.05.2015 – et me ei pikenda laenu. Siis 15.05.2015 tegin ma kõikidele Eesti kommertspankadele järelepärimise, et kes tahab kas kogu laenu refinantseerida või osaliselt. Keegi ei vastanud. Või ütleme, et nad vastasid, aga mitte sisuliselt.

Ja siis me hakkasime paaniliselt investorite osalist müüki tegema, et jõuda oktoobrisse 2015. 28. oktoober esitasime pankadele kaheksa ostuhuvilise konfidentsiaalsuslepingut. Siis pangad ütlesid, et 31.12 on vaja lõplikke pakkumisi. Neid tuli meile kuus – aga kõik need pakkumised olid eksklusiivsed ehk nad olid nõus tegema pakkumise siis, kui nad saavad üksi seda teha.

Pangad ütlesid, et nad ei ole eksklusiivsega nõus – et tuleb pakkuda teistega konkurentsitingimustes. Siis kadus neist ära üks või kaks, ma täpselt enam ei mäleta. Aga me pidime kõikidega rääkima läbi selle, et need teised võivad ka samal ajal pakkuda. Tänu sellele pakkumised kohe langesid kümme kuni 15 miljonit.

Jah, mina ei oleks ka seda individuaalset pakkumist uskunud, aga mul on see ajalugu, mida Eestis mitte kellelgi teisel ei ole (Weroli pankrot viimasel hetkel ära jäänud müügitehingu tõttu – toim). Seal see kogumüügi hind oli päris suur summa, mul oli leping alla kirjutatud, ma tegin juba nii palju kulutusi, sain juba esimese raha kätte ja lõpuks ei tulnud mitte midagi. Kui maksmispäev oli koos, ei olnud seda raha.

Ja kes ütleb mulle, et nüüd siis, tänasel ostul see raha olemas on? Ma teen jälle kogu töö ära, annan konkurendile mingi info ja siis on ups, raha ei ole. Ma olen selle läbi teinud.

-Ühe Tere tänaste majandusraskuste põhjusena on korduvalt meedias välja toodud väide, et Oliver Kruuda rahastab ettevõtte rahadest oma pillavat elustiili. Kuidas kommenteerite?

Ma käin tööl, ma saan palka. Ma olen 25 aastat ettevõtluses olnud, mul on vara siin ja seal.

Ma ehitasin oma esimese maja 1995. aastal Nõmmele, ma olin 28-aastane. Paide piimakombinaadi direktor Jaan Käär ütles siis ajalehele, et ta sööb oma karvamütsi ära, kui Kruuda pole oma maja ehitanud piimatootjate raha eest. Kruuda ei ehitanud maja piimatootjate raha eest, aga Kääril jäi müts söömata.

Siis ma ostsin paadi endale, see oli 1997. Mul oli Ida-Euroopa kõige suurem paat – 30-meetrine. Siis tõmmati leil üles, ma ei saanud seda Eestisse tuua ja hoidsin Turus. 90-tonnine ja viis magamiskohta. Siiamaani ei ole kellelgi Eestis nii suurt paati olnud – viimase 20 aasta jooksul.

Kui ma olin piimakombinaadi direktor, siis üks mu sõber hoidis siin garaažis punast Ferrarit. Kuna see punane Ferrari sõitis siit välja, siis öeldi, et näe, Kruuda peidab piimatööstuse territooriumil punaseid Ferrarisid.

Kui sulle midagi sellist väidetakse (et Kruuda rahastab Tere rahadest oma pillavat elustiili – toim), siis ütle ka, et palun tõendage seda. Ära tule minu juurde nii rumala küsimusega.

-Minu küsimus oligi, kuidas te kommenteerite seda?

Ma ei oska rumalust kommenteerida.

-Paat on siiani alles?

Ei, ma müüsin paadi 1999 ära ja sain üheksa miljonit krooni kasu. 

Tagasi üles