Üks asi on veel: kohupiima müüakse poes 21 sendiga. Ja sellest ei kirjuta keegi.
-Kuidas siis ikkagi kõik asjad on nii valesti läinud?
Mis asjad on valesti läinud?
Mul oli see sündikaatlaen, mis oli kümneaastase bulletgraafikuga seitsmeaastane laen, mis lõppes oktoober 2015. Tavaliselt kõik sellised laenud pikendadatakse. Bulletlaenu puhul on ette teada, et seda pikendatakse. Pank lihtsalt ei saa seda pikemana kui seitse aastat välja anda, et oma bilanssi ilusana hoida.
Mina pidasin pangaga 2014. aasta sügisel läbirääkimisi. Pank ütles, et esita ära 2014. majandusaasta aruanne. Ma esitasin ära. Nordea pangal oli laen pikendatud uue kümneaastase graafikuga seitsmeks aastaks. DnB ütles, et esita need asjad, siis me teeme sulle märtsis otsuse.
Ma ütlesin, et te peate 2014. aasta lõpus tegema otsuse ära, muidu mul läheb bilanss sassi. Nad ütlesid, et esita ära, siis teeme otsuse. Nad vastasid mulle 02.05.2015 – et me ei pikenda laenu. Siis 15.05.2015 tegin ma kõikidele Eesti kommertspankadele järelepärimise, et kes tahab kas kogu laenu refinantseerida või osaliselt. Keegi ei vastanud. Või ütleme, et nad vastasid, aga mitte sisuliselt.
Ja siis me hakkasime paaniliselt investorite osalist müüki tegema, et jõuda oktoobrisse 2015. 28. oktoober esitasime pankadele kaheksa ostuhuvilise konfidentsiaalsuslepingut. Siis pangad ütlesid, et 31.12 on vaja lõplikke pakkumisi. Neid tuli meile kuus – aga kõik need pakkumised olid eksklusiivsed ehk nad olid nõus tegema pakkumise siis, kui nad saavad üksi seda teha.
Pangad ütlesid, et nad ei ole eksklusiivsega nõus – et tuleb pakkuda teistega konkurentsitingimustes. Siis kadus neist ära üks või kaks, ma täpselt enam ei mäleta. Aga me pidime kõikidega rääkima läbi selle, et need teised võivad ka samal ajal pakkuda. Tänu sellele pakkumised kohe langesid kümme kuni 15 miljonit.
Jah, mina ei oleks ka seda individuaalset pakkumist uskunud, aga mul on see ajalugu, mida Eestis mitte kellelgi teisel ei ole (Weroli pankrot viimasel hetkel ära jäänud müügitehingu tõttu – toim). Seal see kogumüügi hind oli päris suur summa, mul oli leping alla kirjutatud, ma tegin juba nii palju kulutusi, sain juba esimese raha kätte ja lõpuks ei tulnud mitte midagi. Kui maksmispäev oli koos, ei olnud seda raha.
Ja kes ütleb mulle, et nüüd siis, tänasel ostul see raha olemas on? Ma teen jälle kogu töö ära, annan konkurendile mingi info ja siis on ups, raha ei ole. Ma olen selle läbi teinud.
-Ühe Tere tänaste majandusraskuste põhjusena on korduvalt meedias välja toodud väide, et Oliver Kruuda rahastab ettevõtte rahadest oma pillavat elustiili. Kuidas kommenteerite?
Ma käin tööl, ma saan palka. Ma olen 25 aastat ettevõtluses olnud, mul on vara siin ja seal.
Ma ehitasin oma esimese maja 1995. aastal Nõmmele, ma olin 28-aastane. Paide piimakombinaadi direktor Jaan Käär ütles siis ajalehele, et ta sööb oma karvamütsi ära, kui Kruuda pole oma maja ehitanud piimatootjate raha eest. Kruuda ei ehitanud maja piimatootjate raha eest, aga Kääril jäi müts söömata.
Siis ma ostsin paadi endale, see oli 1997. Mul oli Ida-Euroopa kõige suurem paat – 30-meetrine. Siis tõmmati leil üles, ma ei saanud seda Eestisse tuua ja hoidsin Turus. 90-tonnine ja viis magamiskohta. Siiamaani ei ole kellelgi Eestis nii suurt paati olnud – viimase 20 aasta jooksul.
Kui ma olin piimakombinaadi direktor, siis üks mu sõber hoidis siin garaažis punast Ferrarit. Kuna see punane Ferrari sõitis siit välja, siis öeldi, et näe, Kruuda peidab piimatööstuse territooriumil punaseid Ferrarisid.
Kui sulle midagi sellist väidetakse (et Kruuda rahastab Tere rahadest oma pillavat elustiili – toim), siis ütle ka, et palun tõendage seda. Ära tule minu juurde nii rumala küsimusega.
-Minu küsimus oligi, kuidas te kommenteerite seda?
Ma ei oska rumalust kommenteerida.
Ei, ma müüsin paadi 1999 ära ja sain üheksa miljonit krooni kasu.