Rahandusministeerium: üleskutsed aktsiiside langetamiseks on enneaegsed

Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov.

FOTO: Raigo Pajula

Lõuna-Eesti piiriäärse alkoturismi teema tõstatamine on kindlasti kasulik piiri ääres asuvatele poodide pidajatele endile ja sarnaneb üha rohkem promokampaania kui tõsise murega maksulaekumiste pärast. Kui süveneda hinnavõrdlustesse ja otsida soodsamaid võimalusi ka Eestist, kahvatub alkoretkede atraktiivsus märgatavalt, kirjutab rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov ministeeriumi blogis.

Viimasel ajal sagenenud üleskutseid alkoholiaktsiisi poliitika ümbervaatamiseks ei tahaks sildistada täiesti põhjendamatuteks, aga need on kindlasti enneaegsed ja seetõttu ei saa nendega nõus olla. Ei riigil ega tootjatel-kauplejatel endil ei ole veel piisavalt statistikat kogu riigis toimuva hindamiseks ja veel vähem kurjakuulutavate järelduste tegemiseks. Selle põhjuseks on see, et viimase aktsiisitõusu järel on olemas maksulaekumiste andmed kõigest nelja kuu eest. Ka on kaugeleulatuvate järelduste tegemine ennatlik eelmistest kordadest suurema varumise tõttu. Meieni kostnud info kohaselt tähendab see, et mõni ketipood on varustatud vanade määrade järgi maksustatud viinaga pikemalt kui aastaks ajaks ja enne varude ammendumist uut viina ei ostagi. Negatiivsete hoiuseintresside valguses liigituks jutt säärasest investeerimisest aktsiisitõusudesse üsna usutavate kõlakate alla. See aga tähendab ebareeglipäraseid maksulaekumiste andmeid.

Siiski, olemasolev statistika näitab, et kuised aktsiisilaekumised on varumise tõttu aset leidnud suure kukkumise järel taastunud peaaegu samale tasemele, kus need olid eelmisel aastal. Prognoose tehes arvestasid meie analüütikud nii tarbimise vähenemisega, konkurentsieelise vähenemisega võrreldes Soomega kui ka nn viinaralli kiirenemisega Lõuna-Eestis. Seetõttu on prognoosid sel korral konservatiivsed, rääkimata sellest, et mitte keegi ei eelda, et aktsiisitõusu protsent oleks võrdne maksulaekumiste tõusu protsendiga. Alkoholiaktsiisi laekumisi on sel aastal oodata suuremaid kui eelmisel ja puuduvad andmed, mis sunniksid meie analüütikuid praeguseid prognoose olulises mahus korrigeerima, rääkimata suurte eelarveaukude ennustamisest.

Alkoholiaktsiisi tõusu taga on kaks põhjust, millest üks puudutab eelarvet ja teine inimeste käitumist. Väiksem alkoholitarbimine ja suuremad maksulaekumised on kindlasti soovitud tulemus. Kuid massiline alkoholi sissevedu Lätist võib tähendada hoopis tarbimise suurenemist ja väiksemaid maksulaekumisi Eestis. See on põhjus, miks me ise jälgime olukorda siiski üsna pingsalt. Ent isegi kui alkoholitöösturite hirmujutud viiendiku alkoturu kolimisest Lätti peaksid paika, siis 4/5 müügist on jätkuvalt Eestis ja selle suhtes rakenduv aktsiisitõus kindlasti vähendab ka tarbimist. Mis aga ongi üks alkoholipoliitika eesmärke.

Siinkohal tuleb kõva häälega öelda, et hinnavahed, millega aktsiisitõusu vastased hirmutavad, on sageli eksitavad. Soomlaste seas populaarseim 24 purgiga õllekast maksab piiril alla 9 euro ja Tallinna sadama-ala ja laevapardal olevates poodides üle 9 euro, lubades säästa, kütusekulu arvestamata, u 1,5 eurot kastilt. Samas paljud ostjad, sh soomlased, on tihti ka margitruud ja nii võib konkreetset õllemarki otsides kahaneda võit kõigest 50 sendile. Tulnud Lätis veedetud puhkuselt tagasi, on ehk selline vahepeatus piiril mõne jaoks õigustatud, ent raske on näha majanduslikku põhjendatust kuuetunniseks sõiduks Tallinnast piirile ja tagasi. Hinnavõrdlused näitavad, et maksimaalset alkoholi kogust ostes ja kütusekulu maha arvates säästaks selline klient 12 eurot, kusjuures korraga tuleb välja käia tublisti üle 200 euro. Kuuetunnine sõit ja 12 eurot säästu ei kõla just atraktiivselt.

Nagu Postimeeski kirjutab, on palju neid, kes tulevad piiripoodi huvi pärast. Õnneks või kahjuks peavad aga nad sageli pettuma, sest enamasti ei ole hinnavahed siiski seda retke väärt. Enam kui kummastavad on siinkohal väidetavad viskide ja rummide hinnavahed. Muidugi neid leidub, kui võrrelda suurpoe tavahindu ja piiriäärse laopoe kampaaniahindu, aga see pole ju õige võrdlus. See, kes otsib odavat kraami, oskab ikka ka internetti kasutada. Ja nii leiab ta üsna hõlpsasti, et viskit ja rummi saab ka Tallinnast osta mitte 17 ja 19 euro eest, nagu alkoholitöösturid väidavad, vaid 12-13 euro eest. Nii kahaneb ka väidetav 5-7 eurone «kaotus» Lätile kõigest 1-1,5-euroseks.

Piiriäärne alkokaubandus on hetkel eelpool mainitud põhjustel saamas hoogu sisse mitte niivõrd aktsiisivahedest, vaid erinevast ärimudelist. Tallinnast tuntud sadama-ala alkoholi laopoe kontseptsioon on lihtsalt kopeeritud piiri äärde. Seega ei maksa näidata näpuga aktsiisipoliitika suunas isegi siis, kui kange alkoholi pooleliitrise pudeli hinnavahe on 5-7 eurot. Seda seetõttu, et kange alkoholi pooleliitrises pudelis on maksuvahe Lätiga kõigest 1.80 eurot, mistõttu ülejäänud vahe 3-5 eurot on kaupluste erinevad juurdehindlused. Seetõttu väheneb müük ka Läti enda poodides, mis asuvad piirist veidi eemal, ja nagu Postimees kirjutab, on see vähenemine kohati kuni 40 protsenti.

Tasub korrata, et teisest liikmesriigist ostetava alkoholi hulk ei ole piiramatu. Meeles peab pidama, et selle alkoholi edasimüük ei ole lubatud. Maksu- ja Tolliamet on juba meelde tuletanud, millised on lubatavad kogused ja hoiab piirikaubandusel silma peal. Seega enne, kui oma naabritelt tellimusi võtta, võiks kolmandat korda kuus 110 liitrit ostev «ärimees» korralikult läbi mõelda, millise tähtsündmuse tähistamisega ta hakkab põhjendama isiklikku tarbimist sellistes kogustes. Sellist alkoholi ei tohi maksuvabalt riiki tuua ka ärieesmärkidel. Meieni on samuti jõudnud info, et mõned Lõuna-Eesti baarid ja ööklubid otsustasid proovida vähendada selliselt oma kulusid. See on ilmselgelt väga riskantne tegevus, sest lisaks kopsakale trahvile peaksid nad «säästu» ilmsikstuleku korral maksma ka aktsiisi, kusjuures mitte Läti ja Eesti vahet, vaid Eestis kehtivas täismääras.

Lõpetuseks peab mainima, et valitsus on võtnud endale kohustuseks analüüsida aktsiisitõusude mõjusid (ka tubaka ja kütuse puhul) ning vajadusel kaaluda, milliseid samme astuda. Selline kohustus on sõnaselgelt kirjas viimati aktsiise kergitanud seaduses. See analüüs tulevikus tuleb ning valitsus ei ole sellest plaanist meile teadaolevalt loobunud. Samas märke, et seda oleks vaja praegu teha, ei ole. See oleks ka kõigest nelja kuu andmete põhjal äärmiselt raske ja seetõttu ei oleks ka usaldusväärne. Ka Lätis, vaatamata 30 protsenti madalamatele palkadele, on ostujõud tõusuteel, mis tingib aktsiisitõusu vajaduse ka seal.

Tagasi üles