Tuneeslased, kes läinud nädalal end 23 aastat valitsenud juhi minema peletasid, survestavad jätkuvalt ka vana kaardiväe jäänuseid, mis kangesti võimu külge klammerduda üritavad.
Araabiamaades puhuvad vabaduse tuuled Tuneesiast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kartes, et autokraatliku režiimi allesjäänud alustalad araabiamaailma esimese rahvarevolutsiooni «ära kaaperdavad», on nad oma liikumisele pigem hoogu lisanud, raputanud vastmoodustatud ühtsusvalitsust ning hõrendanud kõvasti juhtiva RCD partei liikmeskonda.
«Käes on valitsuspartei viimane tunnike,» ütles kooliõpetaja Tewfik El Bedou. «Nad tahaksid revolutsiooni aborteerida.»
Selle Põhja-Aafrika riigi õhustik on nii totaalselt teiseks muutunud, et aktivistide ja isegi mõnede RCD liikmete sõnutsi on veel nädal tagasi võimutsenud repressiivse ajastu tagasitulek täielikult välistatud.
Tuneesia vabadusvõitlus on saatnud šokilaineid üle kogu Lähis-Ida.
«Inimesed on saanud hingata vabaduse õhku ja asjad on nüüd teisiti. See pole ülestõus. See on revolutsioon,» ütles hooldustööline Hammady Ben Saleh.
Araabiamaailma kohta, kus muutused toimuvad kilpkonnakiirusel ning raugastuvad autoritaarsed valitsejad vaatamata noorema põlvkonna nördimusele troonil püsivad, on Tuneesia vabadusetuuled puhunud väga kaugele.
Et aga ka mujal demokraatlikke muudatusi esile kutsuda, tuleb Tuneesial nüüd näidata, et nad oskavad korraldada efektiivse ja ehtsa ülemineku uude demokraatlikku asjade korraldusse – selle asemel, et kaosesse paiskuda.
Analüütikud hoiatavad, et revolutsioonide lainet ei tasuks oodata.
Samas on Tuneesia šokk olnud võimas ning pilt araabiamaailmast on hakanud muutuma. Sündmused võivad osutuda kauaoodatud demokraatlike nihete katalüsaatoriks.
Nagu Middle East Journali toimetaja Michael Dunn sel nädalal kirjutas, ei pruugi Tuneesia olla muutuste täpne mudel, küll aga nende ettekuulutaja.
Egiptuses, Alžeerias ja Mauritaanias panid mitu noort meest end sel nädalal põlema – võttes eeskuju Tuneesia juurviljamüüja Mohamed Bouazizi enesetapust, kes oma teoga ülestõusu vallandas.
Ka mujal araabiamaailmas, unine Omaan kaasa arvatud, vallandusid protestid. Närvilised valitsused tormasid rahvale raha jagama. Kuveit kinkis igale kodanikule kähku 1000 dinaari (3500 dollarit) ja toiduaineid pealekauba.
Valitsev eliit avastab aga ilmselt varsti, et nende alamad ei pea muutusi taga nõudes silmas kaugeltki mitte üksnes paremaid majanduslikke olusid.
Tõepoolest: Tuneesia on põrmustanud kaks kauaaegset müüti, mida araabiamaailma kohta on usutud.
Esimene oli, et rahva jõud ei maksa midagi. «On selge, et kui mistahes ühiskonnas kujunevad välja tingimused massiaktsioonideks, siis see ka sünnib,» ütles Jordaania analüütik Mustafa Hamarneh. «Ilmselt on tingimused sellisteks arenguteks Põhja-Aafrikas küpsemad, kuid see ei tähenda, et ülejäänud Araabiamaad immuunsed oleksid.»
Teine müüt oli, et noored on autokraatia ja korruptsiooni suhtes tolerantsed, seni kuni nende eest rahaliselt hoolt kantakse. Tuneesia mässu käivitas küll viha töötuse pärast, kuid tegelik hoog tuli eneseväljendamise vabaduse täielikust mahasurumisest ja endise presidendi abikaasa Trabelside perekonna majanduslikust ahnusest.
«Kui inimesed arvavad, et Tuneesia sündmused keerlevad vaid hindade ja tööpuuduse ümber, eksivad nad rängalt,» väidab endine Jordaania välisminister Marwan Muasher, kes töötab nüüd Carnegie’ Rahvusvahelise Rahu Sihtasutuse asepresidendina. «Inimesed tundsid, et see ei ole vastuvõetav, kui valitsev eliit kõike kontrollib. Ja seda teiste arvelt.»
Ta ütles, et «see vana väide», et riiki saab majandusliku arengu ja tugeva julgeolekuaparaadiga vaos hoida, on nüüd «praktiliselt ümber lükatud».
Välismaiste pankade uuringute kohaselt tajutakse araabiamaailma nüüd sootuks teisiti. Citigroup kirjeldas Tuneesia ülestõusu kui äratuskella helinat investoritele ning «sündmust, mis muutis mängu reegleid».
«Jasmiinirevolutsioon... võib osutuda tikuks, millest süttib tasane aga kustumatu muutuste tuli,» seisab panga raportis.
Peamiselt keskendusid investorite mured Egiptusele, kus aktsiaturg langes madalaimale tasemele alates novembrist. Egiptus, mida juba 30 aastat valitseb seesama vananev meesterahvas, on poliitiliste vabaduste vallas vähikäiku teinud – valmistades paljudele peavalu juba enne Tuneesia sündmusi.
Selles araabiamaailma kõige rahvarohkemas riigis on sotsiaalne ülestõus täiesti võimalik, kuna selliseid inimesi, kel mitte midagi kaotada pole, leidub piisavalt. Erinevalt Tuneesiast laseb Egiptuse valitsus aga inimestel üha kriitilisema meedia kaudu oma auru välja lasta ning talub mingi piirini isegi proteste.
Paljud vaatlejad on seda meelt, et kui aasta lõpu poole presidendivalimised tulevad – kandideerigu siis taas Hosni Mubarak või tema poeg Gamal – tuleb sellest nii Kairo režiimi kui riigi poliitilise stabiilsuse proovikivi.
Muasher ütles, et kuigi Araabia valitsejad on Tuneesia pärast mures, ümbritseb neid kõiki traditsiooniline eliit, mis olemasolevast süsteemist kasu lõikab. Nii selgitavad nad praegu kindlasti sellele eliidile, et Tuneesia on erand. «Tuneesiast tuleb teha õiged järeldused, mitte lihtsalt mingid järeldused,» ütles ta.
Copyright The Financial Times Limited 2011.