Kõigile on parem, kui käimasolevad globaalsed korrigeeringud – Hiina mõju kasv ja USA harjumine natuke väiksema ülemvõimuga – sujuvad ladusalt.
USA-Hiina tippkohtumine: suuremate õnnetusteta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga kord, kui mõni võimalus seda protsessi kahjustada maha magatakse, tuleb rõõmu tunda. Ning selles mõttes läks president Hu sündmustevaene USA visiit igati hästi.
Üllatusi ei tulnud: Hu ja ta võõrustaja olid mõnes küsimuses ühel meelel, mõnes küsimuses aga üksmeelselt eri meelt. Ning nad lubasid, et kaks riiki kavatsevad kaubandussuhteid ka edaspidi laiendada.
Mõlemad olid täiesti teadlikud sellest, kus nende huvid kattuvad ja kus mitte.
Majanduspoliitikat lahati rahulikult: Peking seab sammud USA jaoks meelepärases suunas. Hiina hakkab tasapisi aru saama, et sisenõudlusele suurema rõhu asetamine on kasulik ka neile endile. Ning sellest lähtuvalt on olemas ka vastuvõetav põhjus oma valuuta väärtust (kasvõi natukene) kergitada. Jutt paremast juurdepääsust Hiina turule oli mõistlik. USA tootjad kaebavad õigusega Hiina protektsionismi üle, aga see käib kaubandusdiplomaatia juurde.
Julgeoleku puhul on tore see, et Obama põhjendas veenvalt USA sõjalist kohalolekut Vaiksel ookeanil. Samuti ei takerdunud ta viisakusse ja ütles otse, et Hiina valitsus peab austama oma kodanike inimõigusi. Mille peale Hu seekord ei solvunudki, vaid tunnistas, et «inimõigused on universaalsed». See on küll vaid žest, kuid siiski julgustav.
Vähemalt sama tähtis kui kahepoolsed suhted USAga on aga see, kuidas Hiina kodus ja mujal maailmas oma kasvavat rolli kasutada otsustab.
Hiina mõju on kasvamas igas maailma nurgas. Hiina kapital, oskused ja nõudlus on kasvumootoriks arenevates maades, mis on üksteisest nii kaugel kui üldse võimalik: näiteks Mongoolias, Sambias ja Peruus, kus mure liigse Hiina-sõltuvuse ja Hiina firmade käitumise pärast üha kasvab.
Ja kuigi Peking laseb jüaanil tasapisi dollari suhtes kerkida, on roheraha ja punaraha mõlemad teiste valuutade suhtes langenud, mis heidab väljakutse nii Saksa eksportijatele kui sellistele arenevatele majandustele nagu näiteks Brasiilia.
Hiina saab varem-hiljem aru, et võimu kasvades tuleb ka rohkem vastutust.
Siiamaani on Pekingil õnnestunud varjuda väidetavalt apoliitilise mittesekkumispoliitika taha ning edendada ärisidemeid kõikjal, kus see neile kasulik tundub. Laiapõhjalisemad kaubandussidemed ohustavad aga nii kohalikku kui globaalset stabiilsust.
Kui vaadata Pekingi käitumist G20 kontekstis ja nende poliitikat Sudaani ja Iraani suunal, siis on ilmne, et nad mõistavad tegelikult hästi, et maailmaga tuleb suhelda ka poliitilisel, mitte üksnes kaubanduslikul ja äritasandil.
Väga palju sõltub sellest, kas Hiina hakkab globaalses võimuvõitluses mängima Lääne poolt paika pandud reeglite järgi, või üritab reegleid enda kasuks väänata.
Copyright The Financial Times Limited 2010.