Euroopa Liidu eelarve ja Brexitist tekkiv tühimik

Rahaautomaat Londonis

FOTO: RUSSELL BOYCE/REUTERS

Euroopa Liidu ja Suurbritannia lahutus on 47,5 miljardi naela küsimus. Kuidas jõutakse kokkuleppele eelarve osas? Ja millega kavatseb blokk täita tulevikus tekkiva musta augu, kui saareriigist enam raha ei laeku?

Lahingud Euroopa Liidu eelarve ümber on möllanud juba alates aastast 1984, mil Margaret Thatcher brittidele eelised välja võitles.

Pärast hiljutise referendumi raputusi üritavad London ja Brüssel nüüd palavikuliselt tekitada varaliste kohustuste jagamise raamistikku – kusjuures esimene on tuntud pigem pennide lugejana, teine aga uljamat sorti kulutajana.

Igal aastal saadab Suurbritannia Brüsselisse üle 9 miljardi naela aastas. Mõlemal osapoolel leidub mõtteid, mida selle summaga ette võiks võtta.

Ja kui kokkulepe lõpuks paberile saab, võib sellest kujuneda efektiivne katalüsaator mõttetegevusele, kuidas Euroopa Liidu eelarvet edaspidi finantseerida.

Praegune Euroopa Liidu eelarve suurusega 960 miljardit eurot on pandud paika aastateks 2014 – 2020. Brittide panus on sellesse tihedalt sisse põimitud ning tulenevalt rahade eraldamise ja tegeliku ülekandmise vahelisest ajalisest nihkest kestaks rahaline suhe veel aastaid pärast seda.

Ja veel: nagu on rõhutanud näiteks endine kaitseminister Liam Fox, tuleks Suurbritannial kindlasti hiljemalt 2019. aasta 1. jaanuariks Euroopa Liidust lõplikult lahti rabeleda – et Ühendkuningriiki ei sikutataks järgmise eelarve aruteludesse.

Praeguse peaministri David Cameroni sõnutsi ei tule kõne alla variant, et Britannia lihtsalt keeldub edasistest maksetest, sest see kahjustaks riigi reputatsiooni kreeditoride silmis.

Ka eurokraadid loodavad, et britid austavad lahkudes «heast tahtest» oma kohustusi.

Kes aga hiljem augu täidab? Mõned Euroopa Liidu diplomaadid on pakkunud, et suured netopanustajad panustaksid natuke rohkem ning suuremad saajad saaksid tsipa vähem.

Räägitud on aga ka radikaalsemast lähenemisest: võtta riikidelt rohkem raha otse Euroopa Liidu eelarvesse ja jätta kohalikud riigikassad üldse vahele. Isegi uued maksud on jutuks tulnud.

Kuna senine söakaim vastane mainitud sammudele – Suurbritannia – enam ees ei seisa, näevad mõned euroametnikud oma võimalust. Samas pole teada, millisel määral on teised tõrksad valitsused seni lihtsalt Suurbritannia varjus vait olnud.

Tagasi üles