Juhtimisprofessor: eestlased õigustavad varastamist, et naaber teeb ka

Tartu Ülikooli juhtimise professor Maaja Vadi suvekodus Kihnul.

FOTO: Silvia Soide

Harjumatus pingutada kahjustab kõige rohkem ettevõtjate läbilöögivõimet rahvusvahelises äris, leiab eraettevõtjate korruptsiooni uurinud Tartu Ülikooli juhtimisprofessor Maaja Vadi intervjuus Pärnu Postimehele.

-Olete uurinud juhtide ja organisatsiooni käitumist. Kuidas seletate seda, et tippjuhid eksivad üsna tihti üldiste väärtushinnangute vastu, lähevad korruptiivsele teele, nagu näiteks Tallinna Sadamas?

Esitlesime hiljuti uuringut erasektori korruptsioonist. Tegime seda koos taanlastega, Eesti esindajad olime meie oma õppetoolist ja justiitsministeerium koordineeris.

Kuigi Taani on korruptsiooni puudumise osas maailmas esimesel kohal olnud aastaid, Eesti selles osas palju ei erinegi. Nähtused, millest räägime, toovad välja, et suur osa Eesti juhte mõistab korruptsiooni hukka samamoodi kui Taani juhid. Kui võrdleme end Ukrainaga, saame kohe aru, et Eesti on hoopis teistsugune.

Pigem tunnustaksin seda, et ühest süsteemist tulnuna oleme suutnud korruptiivset mõtlemist välja juurida. Nii et üldine meelsus on korruptsiooni hukkamõist. Aga nagu teooria ütleb – kui millestki liiga palju räägitakse, siis tundub, et seda ongi liiga palju.

Teine pool on see, kuidas me väärtuste libastumist tajume. Eestlased õigustavad valetamist ja varastamist sellega, et naaber teeb ka, ja teeb rohkem.

Näiteks kui liiguksime Aasiasse, ei tajuta seal ebaõiglasena, et kellelgi on õigus võtta. Meie kultuuris aga on äärmiselt suur tajutud ebaõigluse tunne see, mis tekitab pahameelt. See on kõige räigem sotsiaalne tulem.

-Millised probleemid võivad kaasneda üha rahvusvahelisema ettevõtlusega?

Põhiprobleem on ikkagi inimesed, nende puudus, oskuste sobimatus, aga kõige suurem puudus on tahe pingutada. Jah, pingutamistahe selle pärast, et oleme maailmas silmitsi näiteks hiinlastega, kellel on suur tahe pingutada. Euroopa tervikuna pole harjunud sellise pingutusega, nagu Aasia inimesed ette kujutavad.

Suur probleem on motivatsoon ja see, kuidas inimeste erilised oskused saaksid parimal moel rakendatud. See on kindlasti Eesti küsimus. Inimeste vähesusele mõeldes tuleb meelde Islandis Reykjavikis pikk plank, mille peal olid alla viieaastaste väljaspool pealinna elavate laste fotod. Neil oli võimalus teha selline plank.

Haritud ja ettevõtlikud inimesed lähevad maalt suurlinna või välismaale. Kuhu me jõuame, kui valitseb üleüldine keskmine?

Hea on, kui keegi toob võrdlusi eelmise Eesti ajaga. Siis saadeti haritud inimesi välja ja nad tulid tagasi kohustustega. Uudistest kuulsin, et tagasitulijate hulk hakkab ületama minejate hulka. Loodan, et see tsükkel jätkub haritud inimeste puhulgi. Et need, kes on mujal doktorikraadi kaitsnud ja ülikoolides töötanud, tulevad Eestisse tagasi, kui nende lapsed kooli lähevad. Vaataksin veel viis aastat ja siis hakkaksin hinnanguid andma, sest need, kes on olnud mingi aja välismaal, viivad meid edasi.

Soovitasin ühel Kihnu noormehel, kes oli Tallinnast isa firmasse tagasi tulnud, et kui tal on veel üks aasta aega, mingu talvel kuskile välispraktikale. Meil ei ole võimalik omandada välismaa kogemust teisiti kui seal olles. Nii et vaataksin positiivset poolt: neist inimestest tuleb mingi hulk tagasi ja osa neist hakkab mujal Eesti kasuks äri ajama või midagi muud tegema.

-Milliseid inimesi me tipus tahame näha ja näeme?

Tahame idealiseerida ja öelda, et meid juhivad kõige paremad, targemad, õilsamad ja ausamad, aga idealiseerimine on mõlemale poolele liiga raske. Juht on täpselt samasugune inimene, aga ta vastutab nende asjade eest, mille eest talle palka makstakse. Kui ta seda hästi teeb, on eriti hea.

Kui näiteks liinitööline võib jätta tuled põlema või masina käima, on juhtide puhul see välistatud. Juhtidele ootuste seadmisel tuleks olla inimlik. Üle jõu käivate ootuste seadmisega küpsetame läbi need inimesed, kes võiksid olla juhid.

-Seame lati liiga kõrgele?

Sellega käivad automaatselt kaasas kõik omadused, mida meil endal ei ole, ja poolte pettumus on liiga suur. Jah, kindlasti oleks tore, kui alluvad saaksid juhi endale eeskujuks võtta ja tahaksid temaga samasugused olla, aga kahjuks ei ole see alati võimalik ega vastaks ka loogika reeglitele.

Meie probleem on pigem selles, et meil on liiga vähe neid, kes sobivad juhtideks. Sellest võibki kujuneda juhtide pidamine sahkerdajateks ja spekulantideks. Selline probleeme tekitav hoiak tuleb ajast, kui ülemus on niikuinii rumal, saamatu ja laisk.

Juht peabki natukene laisk olema, sest väga virgad inimesed teevad teiste töö ära, nad ei ole juhid. See on suur probleem Eestis, et paljud täidavad ülesande ise, selle asemel et teisi tööle panna. Kui on kaks alluvat, on see vahel võimalik, kuigi ka siis ei tohiks juht seda teha. Aga kui on sada alluvat ja juht üritab nende eest töö ära teha, on see kuritegu.

-Milline on hea juhi ABC?

Esiteks, tunne ennast. Sa ei saa üle ega ümber oma tugevustest ja piirangutest. Igas inimeses, kes tahab olla juht, on peidus omadus, millele toetudes saab juhtida, aga ta peab ennast hästi tundma. Siis ei tule enese ala- või ülehindamist, ei tule ootamatuid olukordi, väärtuskonflikte, milleks ta valmis ei ole.

Teiseks, õpi kuulama ja kasuta seda oskust, sünteesi kuuldut. See on tänapäeva nõue, oskus oma rollist välja tulla niimoodi, et kuuled, mida sulle öeldakse, ega võta hoiakut, sest hea liider ei ole suhetele orienteeritud. See ei tähenda seda, et ta inimesi ei hinda, vaid ta ei sõltu inimsuhetest. Head juhti ei saa sellest, kes inimeste halbu omadusi pikalt meeles peavad ja neile liiga palju tähelepanu pööravad, sest nad ei näe enam suurt pilti.

Kolmandaks, ei tohiks alahinnata seda, et oled mõne ala ekspert. Spetsialist ei ole parim juht, kuigi spetsialiste edutatakse ja osa neist veab välja. Ma ei tea, kas IT-firma juht peab olema kõige tugevam ekspert konkreetses valdkonnas, aga see, et ta on ekspert mõnes teises valdkonnas, aitab kindlasti tal juhina töötamisele kaasa ja paneb rollid paika.

Tagasi üles