Eakad britid lahkuksid Euroopa Liidust hea meelega

Chelsea pensionärid.

FOTO: Reuters / Scanpix

Aastal 1975 pidas noor advokaat Christopher Chope kampaaniat selle nimel, et Suurbritannia Euroopa Majandusühendusest minema ei marsiks. Hiljem Euroopa Liiduks muutunud moodustisest tahab ta aga välja.

«Kogemusel on siin öelda oma sõna,» ütleb Chope (69), kes konservatiivina parlamendiliikme leiba teenib. Tema kodulinn Christchurch näib nõustuvat – tervelt 15 vanemapoolset kodanikku ütlesid tänaval Financial Timesi reporterile, et on otsustanud lahkuda. «Jääjaid» oli vaid viis ning kaheksa olid kahevahel.

Trend puudutab tervet maad. Kõikjal Ühendkuningriigis näitavad küsitlused, et üle 60 aasta vanused on kõige veendunumad Euroopa Liidu vastased. Nende hoiakutel on kaalu, kuna vanemad inimesed tulevad noortest tõenäolisemalt kodust välja hääletama.

Esmapilgul võiks arvata, et hallipäised britid kalduksid ehk riske vältima. Siiski peavad paljud paremaks riskida, kui taluda kindlat kuid läilat suhet.

Chope selgitab olukorda sellega, et vanemad inimesed mäletavad veel elu enne Euroopa Liitu. Noortel seevastu on kujunenud välja Brüsseli versioon Stockholmi sündroomist. «Kui sa juba pikemat aega vangis istud ja siis tuleb keegi ja teeb ukse lahti ja ütleb, et sa oled vaba, mine välja ... inimestes on kujundatud refleks närvi minna, kui tuleks teha midagi teisiti.»

Ühtlasi olid paljud Christchurchi peal pahased, et neid 1975. aastal ühisturu jutuga haneks tõmmati. Nemad jäid uskuma, et tegemist on lihtsalt majandusliku projektiga, mitte pidevalt tiheneva poliitliiduga.

Bournemouthi ülikooli politoloog Darren Lilleker on pannud tähele, et vanemaid inimesi puudutavad sügavalt sellised küsimused nagu suveräänsus ja demokraatia – isegi kui nad ise Brexiti pikaajalisi vilju enam nautida ei saakski.

Lillekeri õpilased ülikoolis, kes kalduvad Euroopa Liitu pigem pooldama, lähenevad aga referendumile kitsalt ja tarbijalikult, muretsedes tühiasjade nagu näiteks mobiilteenuse rändlustasude pärast.

«Vanemad inimesed tunnetavad, et väljastpoolt on tulemas peale see laine, mis muudab maad – olgu siis immigratsioon või regulatsioon,» ütles Lilleker. «Nad vaatavad ringi ja mõtlevad: Britannia pole enam endine. Ja nad seovad selle Euroopa Liiduga.»

Täpselt nagu Karen, kes on juba «varsti 70 täis» ning jalutas vastu teeveerest nopitud kevadlilledega. Jättes perekonnanime enda teada, nõustus ta väitega, et Brexit võib põhjustada kümme aastat raputusi. Kuid ikkagi ei jäta teda tunne, et midagi on nende neljakümne aastaga kaotsi läinud. «Ma nagu ei taha olla eurooplane,» selgitas ta. «Ma tahan inglane olla.»

Tagasi üles