Kartulimardikad ronivad juba mullast välja

Riina Martinson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Mais hakkavad kartulimardikad mullast välja pugema ja kel kartulivarred juba rohetavad, tuleb pilk eriliselt terav hoida, sest tänavu võib mõnel pool karta tavapärasest suuremat kartulimardikate lainet.

Eesti maaviljeluse instituudi kartuliteadlane Luule Tartlan selgitab, et kartulimardikad hakkavad mullast välja pugema, kui mulla temperatuur on 14–15 kraadi. See võib Eesti eri paigus juhtuda eri ajal.

Mäletatavasti oli mai algus väga soe ja muld hakkas hoogsalt soojenema, aga kuna kuu keskpail oli jahedam, võibki talvitunud kartulimardikate kurjem rünnak kohe algamas olla.

„Kartulimardikad talvituvad samas kartulipõllu mullas, kus nad kahjustasid taimi ja sealt nad ka välja ronima hakkavad. Üsna tavaline, et esmalt ronivad välja üksikud vaatlejad ja suurem väljapugemine jääb mai lõppu ja juuni algusse,” selgitab Tartlan.

Valdav osa mardikatest tuleb mullast välja 10–12 päeva pärast esimesi, looduses õitsevad sel ajal sirelid. Kel aga varajane kartul loori all kasvamas, peab veelgi varem jälgima, kas mardikad on juba sooja mulla alt nähtavale ilmunud.

Olukorra hindamiseks tuleb väga hoolikalt kontrollida eelmise aasta kartulipõlde ja esmajoones neid, mille muld on kergema lõimisega, sest need soojenevad kiiremini.

Aina rohkem

Kuna Lõuna-Eestis on juba mitmel aastal üles sirgunud kaks põlvkonda mardikaid ja Tartlani hinnangul oli mullu ka Põhja-Eestis kaks põlvkonda mardikaid, võibki tänavugi neid putukaid tavapärasest rohkem olla. „Kui ei tõrjuta ka, siis saab neid veelgi enam. Seega palume kasvatajatelt valvsust,” soovib ta.

Mardikate arv sõltub sellest, kui palju neid mullu oli ja kui palju talvitus. „Kartulimardikas hoolitseb selle eest, et nende hulk aina kasvaks – nad söövad ja paljunevad,” tõdeb Tartlan. „Osa mardikatest paarub juba sügisel ja esimesed munakurnad pärinevad sügisel paarunud emastelt.”

See, et kartulimardikad muutuvad paikseks ja nende arv kasvab, on märk vähesest tõrjetööst. Soomes uuriti eelmisel aastal mardikate paikseks muutumist ja leiti, et osa mardikaid pärines juba aastast 2013 või 2014.

Kuna mardikad on väga lühikest aega väljas söömas ja ronivad siis mulda tagasi, samuti nukkuvad mullas, jääb mulje, et neid polegi. See arvamus on aga petlik.

„Kui leiate kartulipõllult mardikaid, siis esimene nõue: ei tohi neil lasta mulda minna,” rõhutab kartuliteadlane. „Esimesed koorunud tõugud on enamasti koos ja nad ronivad taime latva nooremaid lehti sööma. Sealt on neid kõige kergem kokku korjata.”

Üks tõuk sööb ligikaudu 30 ruutsentimeetrit lehepinda ja üks mardikas sada ruutsentimeetrit.

Tartlan räägib, et keemiline tõrje on efektiivsem, kui seda teha kohe vastsete ja noormardikate ilmudes. Kui taimedest on juba kahjustunud kaks kuni viis protsenti, on keemiline tõrje õigustatud. Väikeaedades on küll ja küll juhtunud, et kartulitaimedest jäävad pärast mardikate rünnakut alles vaid roodunud varred ja räbaldunud lehed.

Kui näiteks Soomes märgistatakse kartulimardika leiukohad ja taimekaitsetöötajad hävitavad neid, siis Eestis peab igaüks ise selle tööga hakkama saama.

Põllumajandusameti paljundusmaterjali büroo juhataja Ljudmila Kerge selgitab, et Euroopa Liidus on piirkondi, kus kartulimardikas pole veel levinud ja tõrjemeetmetega on võimalik hoida ala kahjurivabana. „Need on niinimetatud kaitstavad alad. Euroopa Liidus on mitu kartulimardika suhtes kaitstavat ala, sealhulgas Soome. Seepärast ongi Soomes kartulimardika tõrje kohustuslik,” märgib ta. 

Eestis loetakse kartulimardikat tavakahjustajaks ja riiklike tõrjemeetmete rakendamist ei peeta vajalikuks, samuti ei koguta riiklikul tasandil kartulimardika levimise andmeid.

„Kuni 2002. aastani oli kartulimardikas ohtlike taimekahjustajate nimekirjas ning tõrjemeetmete rakendamine oli kohustuslik,” meenutab Kerge. „1990. aastatel hakkas kartulimardikas laialdaselt levima ja sellele ei suudetud piiri panna. Mõnel aastal on neid üle Eesti, vahel ainul mõnes piirkonnas, aga Lõuna-Eestis on need väikeaedade iga-aastane nuhtlus.”

Koduaias noppimistöö

Kui kartulit kasvatada samal kohal kaks aastat järjest, tuleb vagusid väga hoolikalt jälgida ajal, mil mardikad mullast välja tulevad. „Nendel põldudel võivad kartulimardikad mullast välja ronida juba enne kartuli mahapanekut, eriti kui mahapanek hilineb. Olen sellist pilti näinud tootmispõllul,” kirjeldab Tartlan. „Sügisel koristamisel maha jäänud mugulad tärkavad varakult ja mardikad alustavad nende kahjustamist. Eelmise aasta kartulipõldudel saab teha keemilist tõrjet.”

Niipea kui mardikad mullast välja ronivad, nad ka hävitustööga alustavad, tekitades lehtedesse suuri auke. Munakurnad munetakse viiendal-kuuendal päeval pärast mardikate ilmumist. Munemise aktiivsem periood langeb ajaliselt hobukastani õitsemise lõppu. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast.

Munadest koorunud vastsed närivad sama lehe alumise pinna sisse väikesi augukesi. Iseloomulik on, et lehe alumine osa jääb alles ja tekkinud kahjustust kutsutakse seetõttu akensöömaks. Vastsed on aplad, nad ronivad taime latva ja söövad nooremad lehed auklikeks ja sälgistavad leheservad. Juuli alguseks kasvavad vastsed täis ja lähevad mulda nukkuma. Tavaliselt hakkab kartul sel ajal õitsema. Kasvataja aga arvab, et mardikad läksid mujale ja tema põllul neid enam pole. Kahjuks ta eksib. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõld on täisõites. Ja ring algab otsast peale.

„Viimastel aastatel on meil arenenud kaks põlvkonda suve jooksul,” hoiatab Tartlan. „Ka 2015. aastal oli augusti lõpupoole ja septembris näha mullast välja roninud noormardikaid. Pika sügise korral võisid noormardikad ka muneda, kuid kolmas põlvkond ei arenenud ja hävis.”

Kui mardikad on piirkonna püsiasukad ja neid näeb seal igal aastal, siis ei tohi tõrjet tegemata jätta, muidu söövad nad lehed ribadeks ja see mõjutab mingil määral saaki – mugulad on kindlasti väiksema kuivainesisalduse ja kehvema kvaliteediga.

„Korjamine võib tunduda tülikas ja muidugi ongi, aga väikeaias saab hoolika korjamisega enam-vähem hakkama. Korjamine on tulemuslikum, kui seda teha päevas paar korda,” õpetab Tartlan.

Mardikate ärakorjamisel tuleb taimi vaadelda ja mitte väga palju liigutada, sest mardikad võivad muutuda vähemärgatavateks, kukutades end lehtede vahele ja mullale. Sageli kukutavad nad end selili ja nii ei ole muidu silmatorkavad triibud näha.

Kerge soovitab lisaks mardikate ärakorjamisele hävitada ka nende oranžid munakurnad, mis peituvad kartulilehtede alumisel poolel. „Aga tõsi on, et päris võimatu on kõiki mardikaid ära korjata,” nendib ta. „Müügil on taimekaitsevahendid, mida saab kasutada kartulimardika tõrjeks, aga preparaatide kasutamisel tuleb arvestada, et parema tulemuse saab taimi pritsides, kui vastsed on alles koorunud.”

Kui teha keemilist tõrjet esimeste munakurnade ja tõukude koorumise ning esimeste kasvujärkude ajal, saab vähendada järgmiste põlvkondade arvukust.

Kartulimardikatele meeldib rännata. Massilisi väljarändeid teevad nad kevadel mais ja juunis. Selleks on soodsamad äikese-eelsed ja kuivad tuulised ilmad. „Tugevad lõunatuuled võivad tuua meile lisa lõunapoolsetest piirkondadest, eriti Lätist,” teab Tartlan. „Lõunatuultega tuuakse mardikaid just Võrtsjärve ja Peipsi järve vahelisele tuultele avatud alale kuni Soome laheni.”

Kurb tõsiasi on, et kui ühel aastal on mardikad su põllule või aialapile jõudnud, võib karta, et nüüd jäädki nendega võitlema, kui igal aastal samas kohas kartulit kasvatad.

„Kui neid oli eelmisel aastal, siis nüüd tuleb iga päev kontrollida, kas mullast pole välja roninud mardikaid. Esimestel päevadel on nad väga aeglased ja neid saab kergesti korjata,” annab Tartlan nõu.

Niisiis on koduaias on tõhusaim tõrje mardikate ärakorjamine, aga lisaks võiks järgmiseks aastaks kõrva taha panna, et eelidandatud seemnekartuli kasvatamisel on taimede areng kiirem ja neil on suurem vastupanuvõime.

Mugulate hilisemal mahapanekul tuleks tärganud tõusmeid kohe mullata, see kaitseb taimi. Pärast kartuli koristamist võiks pealseid hoida mullal, seal võib olla tõukude kasvujärke ning siis on neid võimalik veel hävitada. Üsna sageli on koristamisel näha nukke, ka neid tasub hävitada. Lisaks saab mullaharimisega hävitada hulgaliselt vastseid, nukke ja mardikaid.

Kartulimardikad eelistavad heamaitselisi sorte ja kasvus nõrgaks jäänud kartulitaimi, sest nende lehed on pehmemad. Vananenud lehed ja varred neile ei meeldi, aga kui nälg käes, kõlbavad needki.

Suurtootjad pritsivad

Suuremad kasvatajad teevad reeglina korra või paar hooaja jooksul mardikate keemilist tõrjet, mistõttu on nende kartulipõllud mardikast kahjustamata. „Jälgitakse väga hoolikalt taimiku olukorda ja vajadusel pritsitakse,” kirjeldab Tartlan. „Kuid on ka erandeid, just varajaste sortide kasvatamisel, sest varane kartul läheb kohe müügiks. Nendel põldudel on otstarbekas teha tõrje teise põlvkonna mardikatele ja takistada nende munemist ja mulda talvituma minekut.”

Tartlan tõdeb, et suurtootjate põldudel on mardikaid harva näha, sest kasvatajad on teinud varem ja teevad nüüdki tõrjet õigel ajal ning püüavad ära hoida tõukude ja mardikate muldamineku. Iga kasvataja valib ise pritsimiseks vajaliku preparaadi. Millised on lubatud tõrjepreparaadid mardikatele ehk insektitsiidid, seda saab uurida põllumajandusameti kodulehel.

Üha sagedamini räägitakse ja kardetakse aineid, millega kartuleid ja muid köögi- ja puuvilju pritsitakse. Tartlan kostab selle peale, et põllumajandusameti spetsialistid kontrollivad väga hoolikalt taimekaitse preparaatide sobivust ja kasutamist ning vajadusel tellitakse jääkide määramine. Kasutatavad tõrjevahendid läbivad ohutuskatsetused.

Kartulikasvatuse tõrjevahendid on kontaktsed ja mõeldud valdavalt pealsete pritsimiseks. „Mugulasaak formeerub mullas ja mugulad ei puutu tõrjevahenditega kokku. Kontroll on vajalik ja ametnikud seda ka teevad,” toonitab Tartlan.

Kerge sõnutsi kasutavad tootjad kartulimardika tõrjeks insektitsiide ja suurt kahju kartulimardikas ei põhjusta. „Tootjad kontrollitakse, mis taimekaitsevahendeid nad kasutavad ja kas taimekaitsepritsid on korras,” kinnitab ta.

Mahekasvatuses peab aga rakendama ennetavaid tõrjevõtteid. Kartulit ei või maha panna eelmise aasta kartulipõldude lähedusse, kui seal elutses mardikaid. Samuti saab parema tulemuse, kasvatades varajasi sorte.

Viljandimaal mahekartulit kasvatav Janek Lass räägib, et siiani pole kartulimardikas kuigi suur mure. Neid küll esineb, kuid mitte massiliselt ja spetsiaalset kartulimarditõrjet nad teinud pole.

„Jälgime põhitõdesid: viljavaheldus, korralik mullaharimine, sertifitseeritud seeme ning kasvatame maheviljeluses sobivaid sorte Solisti ja Salomed,” lisab Lass.  

Vastupidav mardikas

Kartulimardikale meeldib, kui õhutemperatuur on tõusnud 18 kraadini, siis hakkab emane munema. Munad taluvad paaripäevast nullkraadi kuni miinus 1,5 kraadi. Munadest kooruvad tõugud nädalaga ja vastsestaadium kestab kuni kolm nädalat 20 kraadi juures. „Tõugud söövad nii öösel kui ka päeval, aga temperatuuri langemisel pluss seitsme-kaheksa kraadi juurde nad lõpetavad söömise,” lisab Tartlan.

Üldiselt ei peaks külm kartulimardikate talvitumist segama ja hukkuda võivad nad siis, kui erakordselt saabub tugev külm ja nad pole veel jõudnud kuigi sügavale mulda minna. Talvitumisel taluvad nad 14–16kraadist külma. Nad on võimelised ronima järjest sügavamale. Talvitumisel võivad hukkuda vigastusi saanud mardikad ning esimese ja teise kasvujärgu tõugud, kes ei suuda sügavamale mulda ronida.

„Neil on väga hea kohanemisvõime ja talvekülmade eest poetakse sügavamale mulda,” märgib Tartlan. Paremini on nad kohanenud veekogudeäärsetel aladel, nagu Võrtsjärv, Peipsi, Suur-Emajõe piirkond. Nad võivad talvitumiseks valida ka kraaviäärseid alasid ja teisi sarnaseid kohti.”

Pool sajandit siin

Kartulimardikas on Eestit kiusanud 1965. aastast. Kui esialgu pandi suuremale levikule piir ning väiksemaid puhanguid oli enamasti vaid Lõuna-Eestis ja Läti piirialadel, siis 2000. aastast on mardikaid juba rohkesti Lõuna-Eesti ja pisut harvem Põhja-Eesti kartulipõldudel.

2007. aastal leiti kartulimardikaid rohkesti juba Põhja-Eesti kartulipõldudel.

„Siis jõudsid nad ka Saku Eesti maaviljeluse instituudi kartuli katsepõldudele, kus esimesed mardikad ilmusid nähtavale 1. juunil,” meenutab Tartlan. „Kartulimardikate juurdetulek kestis 13. juunini ja esimesed munakurnad leiti kümnel taimel 10. juunil. Enam kahjustasid nad varajasi sorte, kahjustused olid suuremad kontrollvariandi lappidel, mis olid väetamata.”

Toona korjati mardikaid iga päev käsitsi ära. Keemiline tõrje tagas kahenädalalise mardikateta aja. „Proteuse OD kasutamisel hävisid mardikad ja munakurnad ei arenenud elujõulisteks. Kõige tähtsam tulemus: nende võtetega õnnestus takistada nende muldaminekut,” räägib Tartlan.

Looduslikke vaenlasi on kartulimardikal vähe, sest linnud neid süüa ei taha. Samuti on raske leida taimi, mille lõhn neid peletaks. „Pakutakse küll mitmesuguseid taimi, aga kuna mardikad on nii vähe aega mullast väljas, siis kestab taimede mõju lühikest aega ega ole efektiivne. Üks mõjus taim võib olla koirohi, selle lõhn peletab,” pakub Tartlan.

PANE TÄHELE

Kartulimardikad hakkavad mullast välja pugema, kui mulla temperatuur on 14–15 kraadi.

Suurem osa mardikatest tuleb välja 10–12 päeva pärast esimesi, looduses õitsevad sel ajal sirelid.

Kui põllul oli eelmisel aastal kartulimardikaid, siis nüüd tuleb põldu kontrollida iga päev.

Kui leiate kartulipõllult mardikaid, ei tohi lasta neil mulda minna.

Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõld on täisõites.

Korjamine on tulemuslikum, kui seda teha päevas paar korda.

Mugulaid hiljem maha pannes tuleks tärganud tõusmeid kohe mullata, see kaitseb taimi.

Mahekasvatuses ei või kartulit maha panna eelmise aasta kartulipõldude lähedusse, kui seal oli mardikaid, samuti saab paremaid tulemusi, kui kasvatada varajasi sorte.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles