Üheksa asja, mida peaksid riigikontrolli raportist teadma

Estonian Airi pankrot ja Nordic Aviation Groupi sünd.

FOTO: Erik Prozes

Riigikontrolli hinnangul tehti Estonian Airi puudutavaid otsuseid kiirustades ja pinnapealse info põhjal ka olukordades, kus oli võimalust ja aega asju analüüsida ja tellida eksperthinnanguid.

Riigikontroll ei suutnud leida, et valitsusele esitatud materjalides oleks põhjalikult analüüsitud, kas riigil on üldse tingimata vaja lennuäris osaleda või et valitsus oleks seda küsimust sisuliselt kaalunud
  1. Viimase viie aasta jooksul on valitsus arutanud Estonian Airi 25l korral iga kord kiireloomulisena, materjali on valitsuse liikmed saanud üldjuhul kätte kohapeal või päev varem, kuigi valitsuse reglement näeb ette, et materjalid tuleb esitada nädal enne istungit. Riigikontrolli hinnangul oli esitatud materjalide sisu peaaegu kõigil juhtudel selline, mille asjaoludest pidi eelnõu esitaja olema teadlik pikemat aega kui paar päeva. Ebaõnnestumiste põhjusi sisuliselt ei analüüsitud ja seda tehti episoodiliselt.
  2. 2010-2014 pani riik Estonian Airi raha neljal korral. Ühelgi juhul ei esitatud valitsusele otsustamisel äriplaani või restruktureerimiskava, mille sõltumatu ekspert oleks tunnistanud teostatavaks. Valitsus jätkas uute laenude väljamaksmist ka siis, kui rahandusministeerium varasemate laenude tagasimaksmise ei uskunud ja oli need liigitanud ebatõenäoliselt laekuvaks.
  3. 2013. aastal eiras valitsus rahandusministeeriumi hinnangut, et pankrotiohtu sattunud Estonian Airile edasine laenude andmine on keelatud riigiabi. Valitsus eiras ka MKMi seisukohta, et komisjoni positiivse otsuse saamine ja äriühingu eduka restruktureerimise väljavaated on vähesed. Sellest hoolimata anti Estonian Airile laenu.
  4. Euroopa Komisjon tegi negatiivse otsuse eelkõige seetõttu, et valitsus oli aastatel 2011-2012 andnud Estonian Airile laienemisstrateegia elluviimiseks 30 miljonit eurot, kuid ei teavitanud sellest komisjoni.
  5. Hiljem püüdis valitsus väita, et erinevatel aegadel antud laenud olid kõik osa samast päästmisplaanist, kuid komisjon leidis, et neid ei saa käsitleda ühe terviku restruktureerimisprotsessina, sest 2012. aastal oli eesmärk laienemine, mis ei lähe kokku raskustesse sattunud ettevõtte restruktureerimise mõttega.
  6. 2012. aasta laienemisstrateegia mängis komisjoni negatiivses otsuses võtmerolli, ent see ei saanudki seatud tingimustel õnnestuda. See oleks tulnud ilmsiks, kui enne strateegia elluviimist oleks küsitud sõltumatu eksperdi arvamust, seda aga ei tehtud. Loodeti ka, et lisaks riigi 30 miljonile saadakse pangast

    25 miljonit eurot, kuid laenu ei antud. Sellest hoolimata ei vaadatud strateegiat üle.
  7. Riigikontroll ei suutnud leida, et valitsusele esitatud materjalides oleks põhjalikult analüüsitud, kas riigil on üldse tingimata vaja lennuäris osaleda või et valitsus oleks seda küsimust sisuliselt kaalunud. Lennuettevõtte kadumise mõju hindamisel on tuginetud kahele analüüsile, mis aastatel 2012 ja 2013 koostanud Estonian Air ja Tallinna Lennujaam. Nende analüüside metoodikat ei ole selgitatud ja analüüsi tulemused ei ole piisavalt üksikasjalikud, et järeldusi teha. Otsuste aluseks olnud materjalide ettevalmistamisel ei näidanud vajalikku nõudlikkust üles ei asjaomane minister oma ametnike ega peaminister valitsuse liikmete suhtes. 
  8. Riigikontroll tõstatab küsimuse, kuidas üldse valmistatakse ette ja tehakse valitsuses otsuseid, sest kardab, et Estonian Airi näide pole üksikjuhtum, vaid võib ilmestada valikute langetamise protsessi puudusi üldisemalt.
  9. Riigikontroll soovitab kujundada kuue kuu jooksul rahandusministeeriumist riigiabiküsimuste keskne kompetentsuskeskus, mis nõustaks asutusi riigiabi teemal sõltumata valdkonnast ja annaks riigiabi puudutavates otsustes valitsusele oma arvamuse, kas kavandatav otsus on kooskõlas EL ühisturu reeglitega.
Tagasi üles