Eelmisel nädalal avaldatud statistikaameti andmetest nähtub, et märtsi lõpu seisuga on piimalehmade arv vähenenud 90 200 lehmani ehk aastaga 5,2 protsenti. Sigade arv on sama aja jooksul kahanenud aga koguni 19,7 protsendi.
Veel on alles 90 200 piimalehma (2)
15. mai 2016, 20:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Viimase kahe aasta jooksul on Eesti piimalehmade arv vähenenud ligi kümnendiku võrra ja sigade arv viiendiku võrra. Valitsuse viimaste aastate otsused loobuda üleminekutoetuste maksmisest on tunduvalt võimendanud turukriisi mõjusid. Piimatootjate toetused on umbes kolmandiku võrra langenud ja sealihatootjatele pole kaugeltki kompenseeritud taudipiirangutest tekkinud kahjusid. Valitsuse hiljutine kava maksta alles tuleval aastal piimatootjatele 4,6 miljonit eurot kriisitoetust on võrreldav piimatootjate ühe kuu kahjude suurusega, kuid kriis on tänaseks kestnud juba kakskümmend kuud,“ ütles põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus.
„Ainuüksi tänavu esimeses kvartalis oleme jälle piltlikult öeldes kaotanud 300-pealise lauda täie piimalehmi. Samuti on viimase kolme kuuga tühjaks jäänud vähemalt kolm suuremat sigalat. Maapiirkondade elanikele tähendab see, et lühikese ajaga on sisuliselt neljas Eestimaa vallas tegevuse lõpetanud ühed suurimad kohalikud tööandjad ja tööta on jäänud paljud inimesed,“ selgitas Sõrmus.
Piimasektoris on turuhind tootmiskuludest ligi kolmandiku võrra madalam. Mõlemas sektoris ei kata turuhind juba pikemat aega tootmiseks tehtavaid kulutusi. Piima- ja sealihasektori keerulise olukorra taga on mitmed poliitilised otsused, nagu näiteks majandussanktsioonid Venemaale ja administratiivsed piirangud sigade pidamisel ning sealihaga kauplemisel.
Piimalehmade arvu järsk kahanemine on pea peale pööranud aastaiks 2012-2020 koostatud Eesti piimanduse strateegia, kus on sõna-sõnalt öeldud järgmist:
„Praeguse keskmise väljalüpsi taseme juures on piimatoodangu suurendamiseks kolmandiku võrra vaja suurendada piimalehmade arvu 33 500 looma võrra, mis võib endaga kaasa tuua vajaduse maksimaalselt 67 000 ha põllumajandusmaa järele (eeldades, et maa keskmine boniteet jääb samaks). Samas kui eeldada, et keskmine väljalüps võib aastaks 2020 kasvada kuni 19% võrra, on piimalehmi juurde vaja vaid 12 200 looma, mis tähendab, et täiendava põllumajandusmaa vajadus on ligikaudu 25 000 ha.“
Seda, kui palju oli Eestis piimalehmi strateegia koostamise ajal ja palju praegu, näeb kõrval olevast tabelist. Piimalehmade arvukuse tõstmine on seatud koguni üheks strateegiliseks eesmärgiks:
„Tagada piimandussektori ahelapõhine jätkusuutlikkus, lühiperspektiivis säilitades ning pikas perspektiivis suurendades aastast piimatootmist kolmandiku võrra, tõstes selleks piimakarja arvukust ja piimatootmise tõhusust. Jätkusuutlikkus, tõhusus ja tõus saavutatakse rekonstrueerides loomapidamishooneid, suurendades lautade täituvust, energiatõhusust ning kasutades teaduskoostööd loomade geneetilise materjali ja söötmise parandamiseks ning loomade karjas püsimise pikendamiseks keskkonnasõbralikul ja loodusressursse säästval viisil ning piirkondlikku ja struktuurset tasakaalustatust silmas pidades.“
Nagu me praegusest seisu silmas pidades hästi tajume, kujutab Eesti piimanduse strateegia endast tühipaljaid sõnu. Ehkki strateegia koostajaks oli omaaegne põllumajandusministeerium, ei tohiks pelgas nimevahetus maaeluministeeriumi vastu tähendada seda, et varasemad plaanid tuleks korstnasse kirjutada.
Maaeluministeerium on siiani välja tulnud vaid ühe konkreetse plaaniga: rajada ühistuline piimatööstus, mis suudaks töödelda kuni poole Eesti toorpiimast ja enamiku oma toodangust eksportida. Nagu Maa Elu 21. aprilli numbris juba kirjutas, võib see kavandatav suurtehas hakata parimal juhul tööle alles 2023. aasta sügisel. Sedagi siis, kui kõik praeguse kava järgi laabub. Sinnani on aga tervelt seitse aastat ning võib arvata, et praeguste tendentside jätkudes on piimalehmi selleks ajaks alles vaevu 80 000. Mõistagi tasub loota, et tendentsid muutuvad ja olukord paraneb. Ilma valitsuspoolse toetuse ja mõistmiseta seda aga kindlasti ei toimu.
Hetkel pole küll põrmugi abi maaeluminister Urmas Kruuse lootusest: „Kui põllumehed hakkavad ühiselt oma toodangut töötlema, siis paraneb oluliselt nende positsioon turul.“