„Kas mäletate, et kunagi oleks viilutatud juustu kilohind poes olnud alla nelja euro? Normaalne hind on kümme eurot kilo. Sealiha välisfileed saab osta hinnaga alla nelja euro kilo. Tarbijale on see pidu,” tõdeb Toiduliidu juht Sirje Potisepp.
Odav toit – tarbijale pidu, tootjale peavalu (2)
1. mai 2016, 23:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et meie põllumehed ja tööstused ellu jääksid, siis üliodavad ja tarbijasõbralikud hinnad Potiseppa ei rõõmusta. Ta lisab, et paraku jäävad meile hästi meelde hinnatõusud, aga me ei taha mäletada hinna alandamisi.
Juhite toidutööstuste katusorganisatsiooni, mis esindab ettevõtete tuhandeid töötajaid. See on päris suur vastutus?
Jah, muidugi on. Mulle on tuttav maatöö, tean, kuidas põllul toit valmib ning ma elan väga kaasa nii meie põllumajandusele kui ka toidutööstusele. Mulle läheb tõesti korda see, mis Eesti toidust räägitakse, sest tean, millise vaevaga tehakse toorainest tooteid ja konkureeritakse ka eksporditurgudel, kus mitte keegi meid ei oota.
Ettevõtlusest tulnuna tean, kui raske on ettevõtetel tegutseda ja seejuures kasumit teenida. Seepärast on eriti valus kuulata, kuidas riigi rahaga vahel ümber käiakse. Riigi raha poleks nagu kellegi raha. Oleme kaotanud raha väärtuse taju ja sellele on kaasa aidanud kõikvõimalikud eurotoetused. Kui oleks võimalik ajalugu tagasi pöörata, siis ütleksin – mitte ühtegi toetust mitte kellelegi mitte üheski riigis, sest siis oleksid meie tootjad ja töötlejad maailma konkurentsis tugevamad!
Eestis on tõsine probleem täiskasvanute ülemäärane kehakaal ning sellest tingitud haigused.
Riigi tasandil puudub teavitustöö tervislikust ja tasakaalustatud toitumisest. Keegi ei tegele sellega järjepidevalt. Leian, et see on tähtis turundustöö, mida oma inimeste heaks tuleks iga päev teha. Räägime ülekaalulisusest ja rasvumisest, kuid see pole toimunud üleöö, vaid on aastakümnete tulemus ja riigi tegemata töö. Näiteks kui paljud teavad, et vähendades päevas veerandi võrra söödud toidu hulka ja jälgides kaloraaži, võib kaotada 2,2 kilo kaalus ja seda viie päeva jooksul? Probleeme tahetakse hakata lahendama hoopis keeldude ja käskudega, mis on kergem tee, kuid kas ka ausam ja õiglasem inimeste suhtes? Sotsiaalministeerium pakub toitumise ja liikumise rohelises raamatus ühe meetmena välja toidumaksud.
Kas toidumaks tähendab mõne kindla toiduaine kallinemist?
Sotsiaalministeerium tahab maksustada suure suhkrusisaldusega karastusjoogid. Ülekaalulise põhjuseks ei ole karastusjookide tarbimine, vaid katastroofiline liikumise vähenemine. Pealegi pole Euroopa Liidus võimalik maksustada ühte tootegruppi. Maksustada saab koostisosa. See tähendab, et poliitikud saavad maksustada suhkru kui koostisosa ehk siis kõik toiduained, mille koostises on kasutatud suhkrut. See tähendaks kõikide toiduainete, nii tava- kui ka mahetoodete hinnatõusu.
Paljudes peredes on tavaline hoida toidu pealt kokku, kui muus osas seda teha ei anna.
Kui praeguse statistika järgi elab iga viies Eesti elanik suhtelises vaesuses ja iga kuues laps suhtelises vaesuses, siis need pered, kes juba praegu ei saa endale kõiki vajalikke toiduaineid lubada, saavad seda edaspidi veelgi vähem. Üsna küüniline ettepanek sotsiaalministeeriumilt, kui tegelikult peaks mõeldama just puudust tundvate perede peale. Hakatakse otsima odavamaid toiduaineid või alternatiive, nagu juhtus Soomes. Seal maksustati näiteks koorejäätis, ent külmutatud magustoidud mitte. Need muutusid populaarseks, kuigi nende väärtust jääb koorejäätisele kindlasti alla.
Kui see teema tõuseb eelnõuna juba päevakorda, tuleb hakata poliitikutega suhtlema ja selgitama. Ma siiski loodan, et Eestis ei kehtesta toidumakse, et eelarvesse raha koguda, kuid see suundumus teeb murelikuks.
Toit on teema, mille kohta igaüks midagi arvab. Eestlase parim toitki olla teine eestlane.
Meil on tugev põllumajanduse alus, meil on neid inimesi maal veel küll, kes oskavad toorainet kasvatada, olgu siis teravilja-, piimakarja- või loomakasvatus. Eestlased on eluaeg olnud väga töökad, aga teha toorainest toode, mida Eestis või terves maailmas ostetakse, on pea 30 000 põllumajanduses ja toidusektoris töötava inimese meeskonnatöö. Kui avalikult kirjutatakse midagi täiesti valet või tehakse kellelegi liiga, siis ma sekkun. Pean seda enda missiooniks, see läheb minu õiglustundega kokku. Olen seda meelt, et sotsiaalmeedias peaks kõlama arvamuste paljususes kindlasti ka professionaalsete toitumisteadlaste hääl.
Mis iseloomustab Eesti toiduainetetööstuseid – kas käibe kasvuga kaasneb ka suurem kasum või kulub see endiselt tootmise ajakohastamisele nagu kümne aasta eest? Milline on Eesti toiduainetööstuses tööjõu ja palkade olukord?
Toidutööstuste kasum on läbi aastate olnud 5–7 protsenti käibest, muutused on eri sektorites toimunud just viimasel kahel aastal, mis on olnud eriti rasked piima- ja lihatööstustele. Toodangut toodetakse rohkem, kuid raha teenitakse vähem. 2015. aasta üldandmed on hoopis teistsugused kui 2014. aastal, sest embargo mõju annab tunda.
Toidutööstuse palgatase jääb töötleva tööstuse keskmisest veidi alla, joogitööstuse töötasu on suurem. Tootlikkus on tõusuteel, kuid kasv on aeglane ja palgad tõusevad keskmiselt kuus protsenti aastas. Samas annab töötamine toidutööstustes kindlalt leiva lauale.
Kuidas annaks Eesti toiduainetetööstust konkurentsivõimelisemaks muuta?
Eesti tooted on eksporditurul väga hea kvaliteediga ja kübeke kallima hinnaga. Samas kogevad tootjad, kes välisturul oma kaupa pakuvad, et Eesti riiki ei tunta maailmas. Mida saaks riik teha? Tootjad ootavad pikisilmi Eesti brändi. Tundub mõistetamatu, kuidas Eesti visuaalse märgi loomine ebaõnnestus – eraettevõttes ei saaks juhtuda, et suur summa raha pannakse tegevusse, millel tulemust ei ole. Ka Toiduliit oli üks nendest, kelle palvel andis minister Anne Sulling EASile ülesande uuendada Eesti senist tunnuslauset „Welcome to Estonia”. Kui suudaksime luua kuvandi, et Eesti on väike tubli Baltikumi (või hoopis Põhjamaade) e-riik, aitaks see kõikide tootjate ekspordimüüki edendada. Riigi kuvandi loomine on teadlik ettevõtmine ja seda ei tohiks alahinnata. Riigi maine ei saa sündida ainult suursaadikute kaudu, selle kujundamine on suur turundusprojekt, millesse tuleks igal aastal suunata kindel rahasumma ning palgata spetsialistid.
Tooge näiteid põnevatest ekspordi väljavaadetest, mis on viimastel aastatel Eesti toidutööstusele avanenud?
Toiduliidu roll on hoida Eesti tooteid ja tootjaid pildil eelkõige oma väikeses Eestis, kuid ka eksport on meie ettevõtetele ülitähtis. Toodame toorainet rohkem, kui suudame ära tarbida, ning ühe tootmisliini ülespanek on kulukam, kui kodumaine tootmismaht lubab. Uute turgude leidmine on meie tootjatele eluliselt vajalik. Ent see pole kerge, sest keegi meid kusagil ei oota. Lisaks tohutu konkurents, sest oma tooteid tahavad müüa ju kõik Euroopa liidu tootjad. Siiski on uute ja tundmatute turgude leidmine meie ettevõtetel hästi korda läinud ja selle nimel on tohutut tööd tehtud. Tooksin välja meie joogisektori, kes ekspordib oma kangeid ja lahjasid alkohoolseid jooke nii Aasia maadesse kui ka Šeišellidele, juustu eksporditakse Itaaliasse, lihatooteid Hong Kongi, leiba ja pagaritooteid USAsse, piimatooteid Jaapanisse. Statistiliselt eksporditakse Eesti toiduaineid pea 90 riiki, kuid toiduainete suurimate ekspordimaade esikümme Statistikaameti andmete järgi on järgmine: Soome, Läti, Leedu, Venemaa, Rootsi, Taani, Holland, Itaalia, Saksamaa, Norra.
Pealesunnitud piirangud kõigis sektorites kellegi kasuks ei pööra? Piima hind jääb pudelivee hinnale juba alla.
Mis täna Eestis toimub? Nii palju kui piima toodetakse, ostetakse see kokku ning töödeldakse ning müüakse ära. Hind aga, mis selle eest saadakse, ei rahulda piima tootjat ega piimatööstusi. Samamoodi on maailmaturu piimahind madal – ei teenita ka piima ekspordist. Eelmisel aastal piimasektor tootis rohkem, aga teenis vähem ja müügikäive oli väiksem. Seakasvatuses ja sealihatööstustes valitses samasugune tendents. Elussigade eksport Venemaale sulgus ning pakkumissurve siseturule suurenes. Kui on pakkumist rohkem, siis hinnad langevad. Aga loodame, et rasketele aegadele järgnevad ikka paremad ja siin saame oma tootjaid ja töötlejaid ikka ka ise aidata, eelistades osta Eestis toodetud tooteid!