Eestis palavalt armastatud strukturaalse eelarvetasakaalu nõue sattus löögi alla
Lisatud Eesti seisukoht

Hollandi rahandusminister Jeroen Dijsselbloem.

FOTO: SCANPIX

Euroopa Liidus arutatakse eelarvereeglite muutmise üle pea igal kevadel, kuid sel aastal nõuavad lisaks tavapärastele laristavatele lõunariikidele nagu Itaalia, Hispaania ja Portugal muutusi ka konservatiivsemad riigid eesotsas Hollandiga.

Suurema hulga ministrite initsiatiiv tähendab, et sel kevadel on muudatuste käimalükkamise tõenäosus tavapärasest oluliselt suurem, kirjutab The Wall Street Journal.

Rünnaku alla on sattunud strukturaalse eelarvetasakaalu reegel, mida ka Eesti poliitikud palavalt armastavad, sest selle täitmisega on Eesti siiani silmapaistvalt hästi hakkama saanud.

Strukturaalse eelarvetasakaalu nõue seati 2005. aastal sisse selleks, et halbadel aegadel ei peaks riigid liiga palju kärpima ja kriisi võimendama ning sularahas supeldes ei kulutataks liiga palju.

See töötab nii teoorias. Kriitikud ütlevad, et tegelikkuses on strukturaalse tasakaalu hindamine nii keeruline, et tulemus on pannud riike halbu otsuseid tegema ning hiljem on saanud nad riigieelarvete järelvalvet tegeva Euroopa Komisjoni käest pragada.

«Strukturaalne tasakaal on halvasti jälgitav, volatiilne ja selles tehakse tihti tagantjärgi suuri korrektsioone,» seisab Hollandi rahandusministeeriumi avaldatud dokumendis, milles nõutakse selle näitaja arvutamise metoodika muutmist. Hollandlastega on nõus ka Leedu, Itaalia, Portugali, Luksemburgi, Slovakkia ja Hispaania ministrid.

Ministrid leiavad, et näiteks peaks strukturaalse tasakaalu arvutamiseks Euroopa Komisjon senise kahe aasta asemel vaatama nelja aasta perspektiivi – see sobituks paremini liikmesriikide endi prognoosidega. Ministrite ettepanekuid arutatakse sel laupäeval Amsterdamis toimuval ELi rahandusministrite kohtumisel.

Eesti eelarvejuht Sven Kirsipuu selgitas, et struktuurse eelarvepositsiooni peamine kriitika on selles, et tegemist ei ole mõõdetava suurusega, vaid teatud meetoditega tuletavata numbriga. Meetodeid on erinevaid ja kuigi EL tasandil on kokku lepitud ühine metoodika, sisaldub ka selle sees võimalusi erinevate tulemuste saamiseks.

«Antud juhul käib siis jutt sellest, et pikendades Komisjoni prognoosihorisonti praeguselt kahelt aastalt neljale, võimaldab see osadel riikidel lõdvemat eelarvepoliitikat ajada. Laiem tõstatatud küsimus on ka see, kas struktuurne eelarvepositsioon peaks üldse eeltoodud põhjustel eelarvete aluseks olema ja suund on sinna, et lähtuda võiks pigem kulude kasvust, mis ei tohiks siis ületada potentsiaalset majanduskasvu,» kirjeldas ta.

Eesti seisukohast on Kirsipuu sõnul tegemist tervitatava aruteluga metoodika üle, kuna ka meie ja Euroopa Komisjoni prognooside vahel on lahknevused. «Samas oleme metoodikaid ühtlustanud, vahe on ajas vähenev ning hetkel ei valmista see meile sisulisi probleeme. Seetõttu ei ole Eesti jaoks tegemist akuutse probleemiga,» lisas ta.

Kirsipuu hinnangul ei ole struktuurset eelarvereeglit ilmselt mõistlik millegi muuga päris asendada, kuna see sisaldub ka sügaval liikmesriikide seadusandluses. «Samas võib arutada selle üle, et ehk ei peaks see Komisjoni jaoks olema ainus ja peamine kriteerium eelarvepoliitika hindamiseks. Ka praegu vaadatakse liikmesriikide kulude kasve, kuid ka sellel on omad metoodilised puudused,» ütles Kirsipuu.

Tema sõnul tuleks jätkata analüütilist tööd puuduste likvideerimisel ning indikaatorite täiendamisel, kuid nentis, et raske on jõuda ühe ja õige metoodikani, mis kõikidele liikmesriikidele ühtemoodi sobiks ning seetõttu on mõistlik vaadelda erinevaid indikaatoreid koosmõjus.

Tagasi üles