Vana-Võidus asuvas Viljandi kutseõppekeskuses peeti läinud reedel ideeturgu, mille esimeses debatis arutleti selle üle, kas kutseharidus on pigem heidutav või peibutav. Ideeturg sündis Maa Elu ja Euroopa Parlamendi Eesti infobüroo koostöös.
Kutsekool juhatas maapoisi Soome ehitusplatsidest kõrvale
14. aprill 2016, 04:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arutelust selgus, et kutseharidus võiks peibutada kindla töökohavõimalusega. „Mitte sellega, et kohasaamine põhineb juhusel või sõprussidemetel,“ tähendas Järvamaa kutseõppekeskuse juhataja Rein Oselin.
Koju põllumeheks
Leiti, et koolide ja ettevõtete esindajad peaksid üha rohkem käima koolides ja rääkima endast selliste faktidega nagu palganumber või töökoht. Nii juhtus ka Säreveres põllumajanduseriala omandanud Mait Tõnisega. Kui ta noortaluniku mõõduvõtu võitis, tuli tema juurde ettevõtja, kes pakkus tulevikus tööd ning lisamotivatsiooniks isegi stipendiumi.
Tõnise meenutas, et kui ta kutseharidustee valis, kostis põhikoolikaaslaste suust küll norimist, et mis sinust nüüd saab, kutsekapoiss, kuid praegu on olukord vastupidine. „Ma elan hästi ega käi Soomes tööl. Mul on naine ja lapsed ning soe toit oma kodus laual,“ ütles 25-aastane mees.
Siiski pole kutseharidus nii ahvatlev, kui kõrvalt vaadates võib tunduda, sest noori ihkavad endale ka gümnaasiumid ja kõrgkkoolid. Samuti on mingil määral säilinud maine, et kui laps pääseb ülikooli advokaadiks õppima, on ta tegija, ja et kutsekool valmistab pigem ette lihttöölisi. Samas minnakse ka kutsekoolist kõrgkooli edasi õppima.
Praegu Riigikogusse kuuluva Euroopa Parlamendi endise liikme Ivari Padari sõnul pole küll mõtet õppida selgeks ehitajaametit ja siis minna ülikooli sotsiaalteadusi õppima, aga kui tahta ehitusinseneriks saada, tasuks küll kõigepealt kutsekooli tee jalge alla võtta.
„Ülikoolid vaatavad ka seda, et noorel, kes neile sisse astub, on juba praktiline pool omandatud,» lausus ta. Omal ajal oligi Padari sõnul väärtus see, kui inimene oskas midagi kätega ära teha, ning see ei sega ju lipsuga tööd juurde õppimast. „Hüva, ma olen ka kutsekooli poiss ning see ei ole takistanud mind Tartu ülikooli lõpetamast ja kolm korda minister olemast,“ tähendas ta.
Start-up'id ei päästa
E-Piima juhatuse esimees Jaanus Murakas märkis, et kutseharidusse suhtumine peaks kõigepealt muutuma juba kodust ning siin on oma osa ka riigil. „Kui me räägime, et Eesti majandus on start-up´id ja lausel lõpp, ei saagi me katteloori alla vaadatud. Me võiksime olla jaapanlikud detailifriigid ja iga detaili paika panna. Start-up´id üksi ei päästa Eestit,“ rääkis ta.
Ent kuvandimuutus hakkab üha rohkem Eesti kodudesse jõudma ja seda just täiskasvanuhariduse kaudu. Kuigi juba kõrghariduse saanud ja ehk ka pere loonud ning alles seejärel kutsekooli astuvad inimesed käsitlevad juurdeõppimist pigem hobiharidusena, näevad nad, mis kutsekoolides tegelikult toimub. „Ma ise õpin ka Tartu kutsehariduskeskuses kokaks, sest mulle meeldib süüa teha, aga mul ei ole kunagi kavas kokana tööle minna, Mõtlesin, et kui keegi mulle tarkust juurde pakub, siis on see kasulik ikka,“ tähendas ta ja lisas, et ka selline seltskond täiskasvanutest hobiharijaid pole kutseharidusele halb, sest neilsamustel täiskasvanutel on lapsed ja seesama täiskasvanu näeb, mis kutsekoolis toimub ja suudab seda paremini lapseni viia kui Facebook.
Ka üldharidus peab olema tasemel
„Meie jaoks on parim spetsialist see, kellel on vähemalt keskharidus heal tasemel ja kes on õppinud mingit eriala juurde,” tõdes Viljandi Metalli juhatuse esimees Jaak Sulg hilisemas debatis, kus küsiti, kas kutsekool kustutab tööturu nälja. Sule sõnul kulub keevitaja esmatasandi väljaõppeks kolm kuud ja seda saab teha ka töö kõrvalt. Aasta hiljem saadetakse inimene täienduskursustele ja koolitus jätkub ka pärast seda.
„Me ei saa eeldada, et kutsekoolist tuleb kümneaastase kogemusega keevitaja tasemel töötaja,” leidis ta. „Aga kui kutsekool annab kehva üldharidust, mis on teada fakt, siis seda me ravida ei saa.”
Viimane väide pani Viljandi kutseõppekeskuse direktori Tarmo Looduse vastu vaidlema.
„Mis kehva haridust?! Näed – siin on näide olemas!” pareeris ta ning viitas debatis osalenud Erik Ristile, kes õppis pärast põhikooli Tihemetsas metsamajandust, praegu aga teeb Eesti maaülikoolis magistritööd ja on vahepeal omandanud ka teise, arboristi kutsehariduse.
Sule hinnangul kutsekoolide keskharidust ja gümnaasiumis pakutavat siiski võrrelda ei saa.