Panama ja teised maksuparadiisid pole maailmas sugugi uus nähtus raha ja selle omaniku varjamiseks. Kõik algas tegelikult enam kui sajand tagasi Šveitsist, kirjutab Bloombergi kolumnis Georgia ülikooli professor Stephen Mihm.
Panama paberid: kõik algas Šveitsist
13. aprill 2016, 17:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel enne Esimest Maailmasõda otsustati Šveitsi Zugi kantonis muuta võõrkapitali ligimeelitamiseks ettevõtete registreerimine lihtsamaks. Järgnesid ka teised kantonid ning 1920ndatel oli Šveits Euroopas tuntud juba kui riik, kuhu võis varanduse oma riigi maksuametnike eest ära peita. See tekitas omakorda põlgust Šveitsi pankurite vastu, kes keeldusid koostööd tegemast ühegi maksupõiklejaid tagaajava riigiga.
Kuid sinnani ei olnud Šveitsi paljukiidetud pangasaladus sugugi seadus, vaid lihtsalt tava. 1934. aastal kirjutati aga pangasaladus seadustesse. Seni levinud legendi kohaselt oli see mõeldud kaitseks natside eest, sest paljud juudisoost rikkurid peitsid oma varanduse pärast Hitleri võimuletulekut Šveitsi.
Kuid hiljuti tõestas ajaloolane Sébastien Guex, et asi polnud sugugi nii. Pangasaladus kirjutati seadustesse siis, kui Šveitsi raputas üsna «Panama paberite» sarnane skandaal.
Lugu algas 1932. aastal kui Suurest Depressioonist vaevatud eelarvega Prantsusmaa vasakpoolne valitsus otsustas võtta käsile oma rikkuritest maksupõiklejad. Seda, et nood oma raha Šveitsis peidavad, oli enam-vähem avalik saladus.
26. oktoobril puistasid Prantsuse võimud Pariisis Baseli Kommertspanga filiaali ja konfiskeerisid märkmikud 2000 Prantsuse rikkuri andmetega. Baseli panga kaudu Šveitsi varandust peitnute seas oli palju tuntud poliitikuid, ühiskonnategelasi, ärimehi ja tööstureid, viimaste seas näiteks vennad Peugeot'd. Saladused tulid avalikuks ja paljud skandaali mittepuutunud rikkurid viisid oma raha seepeale Šveitsist minema.
Mitu pangaametnikku arreteeriti ning Prantsuse valitsus ähvardas Šveitsi edasiste aktsioonidega. Küsimus polnud peenrahas: Prantsusmaa maksmata maksude kogusummaks arvestas Guex kaks miljardit toonast franki.
Šveitsis olid pangad aga samuti hädas, sest lisaks klientide põgenemisele õgis kogutud varandusi Suur Depressioon. Vaja oli saada kapital taas sisse voolama. Valitsuse hinnangul oli aga pankade tegevust vaja rohkem reguleerida, mis pankadele üldse ei meeldinud. 1934. aastal leiti lõpuks konsensus: valitsus sai õiguse pankade tegevuse üle järelevalvet teostada, aga seadusesse kirjutati, et panga klientide andmete avaldamine välisriikidele on karmilt karistatav.
Muudatus töötas: väliskapital hakkas taas Šveitsi voolama. Nii sündiski esimene offshore-peidupaik, mudel, mida hakkasid pärast Teist Maailmasõda kopeerima juba teisedki riigid ja piirkonnad.