Kui Mihhail Hodorkovski 2005. aastal pettuses ja maksudest kõrvalehiilimises süüdi mõisteti, oli nii mõnigi vaatleja valmis uskuma, et ta oli selle ära teeninud.
Õigusliku nihilismi triumf Venemaal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ebaõiglust nähti pigem selles, et karistusi jagati valikuliselt. Samasuguseid üleastumisi panid 1990. aastail toime ka teised Vene magnaadid ja kurikuulsad oligarhid.
Vaid Hodorkovski oli aga lisaks ka seda surmapattu teinud, et heitis avalikult kinda tol ajal presidendi ametit pidanud Vladimir Putinile. Ning vangi läks vaid tema.
Seekord on aga lood teisiti.
Kunagist Venemaa rikkaimat meest süüdistatakse sisuliselt selles, et ta olevat varastanud naftafirma Jukose mitme aasta toodangu, viimse kui tilgani. Ning see on küll üks äraütlemata lennukas ja muinasjutuline süüdistus.
Isegi endised Putini ministrid on mõista andnud, et seda on raske uskuda. Parimal juhul on tegemist puhtakujulise poliitilise kohtuotsusega. Halvimal juhul on aga sooritatud praegu peaministri toolis istuva Putini pikaajalise veritasu järjekordne «osamakse».
Hodorkovski pole mingi pühak. Kuigi – eriti pärast teist süüdimõistvat otsust – võib teda julgesti poliitvangiks nimetada, ei liigitu Hodorkovski klassikaliseks kaasaegseks dissidendiks, nagu väidavad poolehoidjad ja inimõiguslased.
Tegemist oli ikkagi halastamatult ambitsioonika ärimehega, kel hinge peal mõned räigeimad firmajuhtimisalased rikkumised Vene nõukogudejärgse «Metsiku Ida» päevilt. Isegi filantroopia, millega ta hiljem tegelema hakkas, oli algselt mõeldud mainekujundusprogrammina, ajamaks üles Jukose aktsiahinda.
Samas aga olid sel filantroopial lõpuks head viljad. Üritades pakkuda võimalusi elu hammasrataste vahele jäänud noortele ning panna aluseid riigimasinast eraldiseisvale kodanikuühiskonnale – see pakkus pilguheitu Venemaa päikeselisemale poolele.
Vanglast saadetud kirjadest võib järeldada, et Hodorkovski on oma nooruspäevade liialdustest enamjaolt meelt parandanud.
Ärgem ka unustagem, et erinevalt mõnedest teistest oligarhidest ei põgenenud ta Venemaalt, kui talle selleks 2003. aastal enne arreteerimist võimalus avanes.
Ta otsustas jääda ja võtta vastu kõik, mis süsteemil talle iganes pakkuda oli. Ning see andis talle teatava moraalse kaalu.
Hodorkovski teine süüdimõistmine Vene õigussüsteemi kohta midagi eriti uut ei ilmutanud. Kõigile oli hästi teada, et sõltumatuid kohtunikke ja prokuröre sellele maal ei leidu.
Ning et kostjal ei olnud erilisi šansse selles poliitiliselt laetud asjas õiglast kohtumõistmist leida.
Samas, kui võtta arvesse ka terve rodu jõhkraid ajakirjanike vastaseid kallaletunge – mida võimud kuidagi ära hoida pole üritanud – tuletab see juriidiline paroodia meile meelde, kuivõrd suurt riski kujutab endast režiimi ja selle sabarakkude varvastele astumine.
Mistõttu omandab eriliselt õõnsa kõla president Dmitri Medvedevi valimistõotus hakata võitlema Venemaa «õigusliku nihilismiga», samuti tema viimase aja jutt riigi moderniseerimisest ja demokratiseerimisest.
Ühte aga näitas see juhtum selgesti. Nimelt seda, kui habras on tänane Venemaa poliitiline võim.
Medvedev näiteks on kindlasti teadlik sellest, kui laastavalt mõjub tema kodumaa kuvandile Hodorkovski vangijätmine.
Ainus mõeldav põhjus Hodorkovskit trellide taga hoida on hirm, et – ükskõik kui ulmeline see ei tunduks – vabaduses viibides võiks ta Putin-Medvedevi «tandemile» võimsaks poliitiliseks oponendiks saada.
Mis omakorda viitab sellele, et kuigi poliitaparaat on kontrolli all, populaarsus küsitluste valguses kõva ning elustandard tänu viimase kümnendi kõrgetele energiahindadele paranenud – ikkagi on juhid oma positsiooni pärast kummaliselt närvis.
Selline näriv ebakindlustunne iseloomustab aga kõiki ebademokraatlikke režiime üle kogu maailma.
Kuni Venemaa oma kleptokraatia ja autoritaarsuse segu toimiva demokraatia vastu ei vaheta, on hirmuks ka põhjust.
Niikaua kui režiim aga Hodorkovski luku taga hoidmist vajalikuks peab, ei maksa neid kauaoodatud poliitilisi ja õiguslikke reforme oodata.
Copyright The Financial Times Limited 2010.