Päevakommentaar: nafta hinna tõus kui põlevkivimeeste ilus unenägu

Venezuela riikliku naftafirma PDVSA tööline võtab naftaproovi.

FOTO: CARLOS GARCIA RAWLINS / REUTERS

Põlevkivist õli pressijad on juba tükk aega nuianud, et ressursitasud seotaks nafta hinnaga. Täna saatis meediale seda mõtet toetava avalduse ka keemiatööstuste liit. Lubadus on ju ilus, et kui nafta hind ükskord tõuseb, küll siis hakkame jälle rohkem ressursitasusid maksma. See hinnatõus jääb aga suure tõenäosusega unenäoks, seega peab riik ressursitasusid nafta hinnaga sidudes olema ekstra ettevaatlik, et neid tasusid mitte aastakümneteks täitsa ära nullida.

Keemiatööstuse liidu arvates on nafta hind tootjariikide omavahelise konkureerimise tingimustes kunstlikult madalale langenud. «Kunstlik» ei ole õige sõna. Nafta hind on langenud seetõttu, et turul on juba tükk pakkumine mahult ületanud nõudlust. Ei midagi kunstlikku, igati normaalne olukord: ebaefektiivsed ja kalli omahinnaga tootjad (sh meie põlevkiviõlitööstus) langevad lõpuks konkurentsist välja, efektiivsed saavad turu endale.

On muidugi võimalik, et OPEC ja Venemaa siiski suudavad kokku leppida tootmise külmutamises praegusel tasemel ning ka teised suured naftatootjad kokkuleppega nõustuma saada.

Aga. Siin on üksjagu agasid. Esiteks valetab enamik tootjariike oma toodangu suuremaks, seda lihtsal põhjusel, et kui kärpimiseks läheb, siis on ju lihtne pealt seda va õhku maha kärpida ning kui jällegi külmutatakse, siis jääb hoopis pisut arenguruumi kuni reaalne tootmismaht raporteeritud tootmismahule järgi jõuab. Nad kõik teevad nii, sest et teised ka teevad ja sada protsenti usaldusväärseid andmeid kellegi toodangu kohta nagunii pole.

Teine küsimus on, kuidas saadakse kokkuleppega ühinema naftaliivade ammutamise toel maailma suurimaks naftatootjaks tõusnud USA ja neljandal kohal olev Kanada. Lihtne on riikidel, kus naftat ammutab riiklik firma: valitsus määrab tootmiskvoodi ja sealt edasi keerab firma kraani kinni. Aga riikides, kus naftat ammutab erasektor, oleks see ettevõtlusvabadusse sekkumine.

Probleeme võib tekkida juba Venemaal, kus naftafirmad on küll kõik praeguse režiimi sõbrad, kuid tehniliselt võttes siiski iseseisvad eraettevõtted. Kuid USAs ja Kanadas on toodangumahule lae panemine üsnagi kujuteldamatu. Mis omakorda tähendab, et kuuendik praegusest maailma naftatoodangust, ligi 16 miljonit barrelit päevas, jääb kokkuleppest kõrvale.

Täna võib see maht olla 16 miljonit barrelit päevas, mõne aasta pärast juba 20 või 24 või 30 miljonit barrelit. Naftaliivade krakkimist saab alustada mõne nädalaga ja vajalik sisseseade maksab paar miljonit dollarit, sada korda vähem kui merealuse naftamaardla kohale püstitatav puurtorn. Karm hinnakonkurents naftasektoris on sundinud krakkijaid tootmisprotsessi ratsionaliseerima ja tegevust efektiivsemaks muutma, mis omakorda on muutnud odavamaks ka iga järgnevat krakitud barrelit.

Praegu on osa krakkijaid oma tootmisprotsessi parandanud juba sel määral, et suudavad toota kasumlikult ka tänaste naftahindade juures. Samal ajal kui näiteks konventsionaalsete meetoditega naftat ammutaval Venezuela riiklikul naftafirmal oleks ammu pea vee all, kui valitsus teda kunstliku valuutakursiga uppumast ei hoiaks (kulud on kohalikus rahas bolivaris, tulu teenitakse USA dollarites, bolivari ametlik vahetuskurss dollariga on kunstlikult kõrge – nii lihtne kogu võrrand ongi).

Loomulikult uputab nafta hinnasõda nii mõnedki krakkijad, USAs kaob sektorist prognooside kohaselt tänavu 70-80 ettevõtet. Aga tehnoloogia ei kao kuhugi, pankrotistunud firmade varad ja varud võtavad üle teised, suurema rahakotiga ja efektiivsemad tootjad.

Jutt, et praegu on maailma majanduse madalseisu tõttu nõudlus madal ning et küll nõudlus tõuseb ja hind koos sellega, ei päde samuti eriti. Kuus aastat tagasi tootis maailma 86 miljonit barrelit naftat päevas, praegu 96. Sama ajaga on ka nõudlus kasvanud, 87 miljonilt barrelilt 95 miljonile barrelile päevas, seda hoolimata tõigast, et need aastad pole just üheski riigis olnud lineaarse majanduskasvu aastad. Tootmise ja nõudluse vahe ehk ületootmine, mis viimase pooleteise aasta jooksul on olnud umbkaudu kaks miljonit barrelit päevas, vedeleb praegu üle maailma laiali sadamate mahutiparkides ja reidile ankurdatud tankereis ning ootab oma aega, ehk kallimat nafta hinda ja nõudlust, mis tootmist ületaks. Sellesse massiivsesse reservi sumbub suuresti ka võimalik hinnatõus.

Mis see kõik meie põlevkiviõlitööstusse puutub? Aga sedamoodi, et kui põlevkivitöösturid on rajanud oma äriplaani sellele, et nafta barreli hind on 50 dollarit või isegi rohkem, näiteks sada, ning et praegune langus on ajutine ja mööduv nähtus, «kunstlik madalseis», siis on viimane aeg see plaan ümber teha.

Tuleb leppida tõsiasjaga, et 30 dollarit barrelilt on see piir, kus tootmine lihtsalt peab end ära tasuma. Tuleb kohaneda nagu krakkijad on kohanenud, tootmisprotsessi efektiivsemaks ja ratsionaalsemaks muutes.

Pidu on möödas ega tule enam tagasi. Mitte sel kümnendil. Aga ilmselt mitte enam kunagi. Ka rahvusvahelise energiaagentuuri IEA kõige optimistlikum ennustus on, et aastaks 2020 maksab naftabarrel 80 dollarit. See on ääretult optimistlik prognoos.

Praegu toimub Houstonis energiakonverents CERAWeek, mis on naftatootjatele sama kaliibriga sündmus kui majanduspoliitikuile Davosi majanduskonverents (huvitatuil tasub jälgida: CERAWeeki koduleht). CERAWeeki enamik esinejaid, naftatööstuse veteranid, tegevjuhid ja eksministrid, kes on võidelnud ka 1980ndate hinnasõjas mõlemal poolel, on ühes asjas sama meelt: nafta hind ei hakka nii pea tõusma ja taastumist, kui selle taastumise all mõeldakse taas sada dollarit ületavat barrelihinda, lähimatel kümnenditel ei tulegi. Kui üldse. Krakkimisrevolutsioon on teinud oma töö ja saatnud kõrged naftahinnad pöördumatult möödanikku.

Kui põlevkiviõlitööstuse äriplaan seisneb 30 dollarilise naftabarrelihinna üleelamises nulli viidud ressursitasude ja igasuguste muude võimalike riiklike soodustustega, on see plaan jätkusuutmatu ja tuleb ümber teha.

Samuti peaksid teemat tähelepanelikult jälgima poliitikud, keda õlitööstus praegu ressursitasude alandamise teemal survestab: kui need tasud nüüd nulli viia, jäävadki need pikaks ajaks nulli või selle lähedale. Sel juhul on vaja leida mõni teine allikas keskkonnainvesteeringute tegemiseks. Üle 50 dollari maksvast naftabarrelist, mille juures põlevkivitööstus taas ilusti kasutatud põlevkivi pealt tasu maksaks, võib vähemalt selle valitsuse ametisoleku ajal küll ainult und näha.

Tagasi üles