Järvamaal Albu vallas Kaalepi külas asuva Kurna OÜ tšintšiljafarmi peremehe ja perenaise Aado ja Malle Oherdi seisukohtadega võib nõustuda või mitte, aga loogikat ja talupojatarkust on nendes piisavalt, et vähemalt järele mõelda: „Tšintšiljanahkade järele on maailmas nõudlus suurem kui pakkumine, nende kasvatamist saab alustada mõistliku stardikapitaliga, see sobib nii noortele kui ka vanematele maainimestele."
"Samal ajal jääb meil maaelanikke järjest vähemaks ja loomakaitsjad on paljud potentsiaalsed alustajad ära hirmutanud. Eestis, nii nagu mitmes teises riigis, on käivitunud karusloomafarmide keelustamise protsess. Loomakaitsjad küsisid inimestelt, kas nad on nõus metsloomade puuris pidamisega. See oli suunatud ja eksitav küsimus. Selle tulemusena esitati 2014. aasta lõpus riigikogule kollektiivne pöördumine koos 10 000 allkirja ning ettepanekuga keelustada karusloomakasvandused kümneaastase üleminekuajaga,” kirjeldab Aado Oherd hetkeseisu.
Rebase- ja mingikasvandusi on Eestis neli, tšintšiljakasvandusi 35 ringis, küülikukasvatajate hulka on keeruline kokku lugeda, sest palju on ühe-kahe looma pidajaid. Aado ja Malle Oherdi hinnangul oleks vähemalt tšintšiljakasvatajaid meil oluliselt rohkem, kui ei oleks hirmu, et karusloomade kasvatamine nahkade müümise eesmärgil Eestis keelatakse. „Kasvatajad on stressis, sest loomapidamine ei ole lühiajaline projekt. See on eksitav väide, et me peame puuris metsloomi, need on samasugused aretatud koduloomad nagu siga, veis või kana. Üle saja viiekümne aasta on karusloomi aretatud, nad ei saaks looduses ise hakkama, eriti veel meie looduses. Soomes on „nende eest võitlejad” karusloomi ka farmidest lahti lasknud, aga sellega nad sisuliselt tapsid need loomad. Kõige kõvemat häält teevad need, kes teemat ei valda – linnalapsed, kes ei tea maaelust midagi. Kõige aktiivsemad neist on pidevalt ajakirjanduses pildil, see on uudistetegijatele lihtne ning müüv materjal ja samuti on see valimistelgi erakondade jaoks mugav häältekoguja. Süvenemise ja analüüsini ei jõuta, ei saada aru, et see on tavaline loomakasvatus, üks inimestele tööd andev võimalus,” on Aado Oherd nördinud. „Pidevalt on häda, et eksport kahaneb, aga karusloomakasvatajate toodang läheb ju 100 protsenti ekspordiks. Pealegi ei küsi karusloomakasvataja kellegi käest toetust, saab ise hakkama. Taanis on karusloomakasvatus põllumajandusharudest kolmandal kohal ja igati soodustatud. Soomes , Lätis, Leedus ja teistes ELi maadeski on karusloomad soositud.”
Aado ja Malle on mõlemad neli aastakümmet töötanud loomaarstina. Proua veel praktiseerib, aga peremees otsustas pensionile jääda. Kurna OÜ tegeleb küll ka mesindusega, Aado on isegi Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige, aga sellest poleks piisanud ei pensionisambaks ega päevade tegevusega täitmiseks. „Mõtlesin kaua, millele pühenduda, olnuks liiga ränk tegevuseta konutama jääda. Vanemate inimestena ei tahtnud me suuri loomi võtta ja nii tuli idee hakata kasvatama tšintšiljasid: rahulik ja tore loom ega nõua ülearu palju füüsilist tööd. Uurisime asja, õppisime, pidasime plaani, võtsime laenu ja ehitasime farmihoone valmis.”
Alustati 2013. aastal 72 tšintšiljaemaga. Praegu on Kurna OÜ farmis 623 looma, neist 172 ema ja iga kuue ema kohta üks isa. „Tegelikult saab alustada tagasihoidlikumalt vanades hoonetes ja väiksema emaste arvuga, aga meie otsustasime, et ehitame kõik valmis ja alles siis võtame loomad sisse,“ meenutab Malle Oherd. Tehnika on farmis nüüdisaegne. Kuna ettevõtmine vajab palju energiat, kaeti kõrval asuva hoone katus päikesepaneelidega, mille maksimaalne koguvõimsus on 21 kilovatti. „Saame praktiliselt oma perega hakkama, suuri põllumajandusmasinaid pole vaja, suurema osa vajaminevast heinast oleme ise teinud. Vanematele inimestele on see väga sobiv tegevus,” jätkab perenaine.
Põhikarjaloomad osteti kolmest farmist, edasi on ise paljundatud ja sigivus on tšintšiljadel hea. Emase tiinus kestab 111 päeva ja paarituvad nad sisuliselt kohe pärast poegimist. Tavaline on viis pesakonda kahe aasta kohta. Poeg on ema juures 49 päeva, siis ta võõrutatakse. Ema on siis juba jälle tiine. Nahastusküpsuseni läheb üheksa kuud. Emade eluiga on kuni viisteist aastat. „Kui looduses toob tšintšilja 46 protsendil poegimistest ilmale ühe poja, siis meil on ühe pojaga sünde väga vähe. Kõige rohkem on olnud viis poega korraga. Kui looma peetaks talle mittesobivates tingimustes, siis kõigepealt kaoks tal sigivus, nii on loodus seadnud,” rõhutab peremees.
Ühes Kurna OÜ farmi ruumis on puurid emade, isade ja hiljuti sündinud poegade jaoks; teises loomadele, keda kasvatatakse üheksa kuu vanuseks ja seejärel nahastatakse. Nahad kuivatatakse ja saadetakse Taani Kopenhaageni karusnahaoksjonile. Emade-isade-poegade ruumi optimaalne temperatuur on 18 kraadi, noorloomadel 16 kraadi. Suvel, kui palavust on üle 27 kraadi, võivad loomad ilma jahutustehnikata hukkuda. Automaatika talvel kütab, suvel jahutab – elektrit kulub omajagu, selleks ka päikesepaneelid. Heina teevad Oherdid peamiselt ise, jõusööta ostetakse.
„Tšintšilja tahab kõrrelist ja noort, hea kvaliteediga heina,” selgitab perenaine Malle. „Ta võtab ühe kõrre ühte käppa, teise teise, hammustab, viskab minema, nii ka järgmisega, sest äkki ülejärgmine on veel maitsvam. Söödaga on samuti raiskamist omajagu. Igas puuris on kindlasti ka Aeroci plokikivi tükk, millega loom saab oma hambaid korras hoida. Puuseibide peale paneme neile meelehead, neil on oma lemmikmaiused. Loomal on ruumi, kus ta saab joosta ja liikuda. Toimetamist nendega on, aga mitte üleliia palju. Hommikupoolikul kulub viis-kuus tundi: puuride puhastamine, heina- ja söödapanek, lisaks maius (igal hommikul kaerahelbed ja linaseeme; kui on pojad, siis ka piimapulber ja rosinad), pojad tuleb üle vaadata. Õhtupoolikul saab asjad tunniga aetud.”
Taani oksjonil müüakse Oherdite andmetel aastas kokku umbes 15 000 tšintšiljanahka. Nii et näiteks minkidega võrreldes neid palju pole (seitse kuni kaheksa miljonit). Ühe kolmandiku on tavaliselt ostnud venelased, aga nende huvi on nüüd majanduslikel põhjustel kahanenud. Hiinlased on samuti ostumahtusid vähendanud. Palju nahku läheb jätkuvalt Prantsusmaale ja Itaaliasse. Kuigi hind on veidi langenud, pole ükski kvaliteetne nahk müümata jäänud. Aado Oherd arutleb: „Meie loomade nahku on müüdud nii veidi alla kui üle neljakümne euro ühe naha eest. Kasumlikkusega on laias laastus nii, et kolm nahka läheb kuludeks ja üks kasumiks. Miks seda mitte soosida? Eesti maapiirkondades põleb õhtuti tuli järjest vähemates akendes ja siis tulevad nn loomakaitsjad ja osa noorpoliitikutest ning hakkavad keelama, kaasakarjujaid leidub alati.”
Oma arvamus on tal ka karusloomakasvatuse ja maal valitseva puuduliku majandusliku mõtlemise kohta laiemalt: „Tapamajade jäätmed veetakse Väike-Maarjasse, seal tehakse sellest lihakondijahu, mis läheb põletamisele. Vedamine maksab, lihakondijahu valmistamine vajab õli, mis samuti maksab, ja siis põletame, samal ajal võiks nende jäätmetega toita rebaseid ja minke ning toota eksporti. Eelmainitud Taani oksjoni aastane käive on umbes 1,5 kuni 2 miljardit eurot, selles vallas liiguvad suured rahad, millele Eesti kipub selga pöörama. Raadios just rääkis, et 35 000 tonni räime ootab külmhoonetes realiseerimist – jälle ideaalne sööt rebasele ja mingile. Inimestel oleks tööd ja leiba, riigil sissetulekut, aga plekktrummitagujad on tähtsamad. Kurb, kui inimestel jääb tööd üha vähemaks. Lõpuks on kõik linnas, aga vaevalt et õnnelikud, sealgi suletakse juba ju üks tehas teise järel. Noored inimesed on meie juures asja uurimas käinud, aga ei julge alustada, sest mis saab, kui ära keelatakse? Pigem võiks seda tegevust soodustada, toetada laenusaamist, korraldada õppepäevi ja täita tühjaks jäänud sigalad ja veisefarmid karusloomadega. Hääbuvale maaelule ja põllumajandusele oleks see väga heaks alternatiiviks ning elu külades saaks veidigi uut motivatsiooni.“
Oherdite kinnitusel tegelevad tšintšiljakasvatusega väga erineva taustaga inimesed. „Meie oleme loomaarstid, aga tean pensionipõlve pidavat proviisoriprouat, muusikut ja paljude teiste erialade esindajaid, kes neid loomi on kasvatanud või praegugi kasvatavad.“
Muidugi peavad loomadel Oherdite veendumuse kohaselt olema head kasvutingimused, aga ei saa unustada, et loomapidamine ja ka loomanahkade kasutamine on inimkonnale läbi aegade olnud niisama omane kui liha söömine. „Loomakaitsjad soovivad, et inimkond kasutaks üha enam kunstkiust toodetud riietust, mille tooraine nafta on taastumatu maavara, ning need tooted ei ole biolagunevad. Maailmas väga tunnustatud mereteadlane akadeemik Tarmo Soomere on ennustanud, et paarikümne aasta pärast on meredes plastiosakesi suurusega mõnest mikromeetrist millimeetrini rohkem kui mereelanike mass. Mereloomad haigestuvad, känguvad, tekivad pöördumatud muutused keskkonnas. Kas me seda loomakaitsjate abil soovimegi?” võtab peremees jutu kokku.
Tšintšilja ehk villakhiir
– Tšintšiljad ehk villakhiired on pärit Lõuna-Ameerikast Andide mäestikualadelt. Seal elasid nad kaljulõhedes, asustades suuri alasid 900–4500 meetri kõrgusel merepinnast.
– Välimuselt sarnanevad tšintsiljad pigem orava või jänesega kui hiire või rotiga. Nad erinevad teistest närilistest selle poolest, et neil on umbes 10–20 sentimeetri pikkune suur karvane saba nagu oraval. Villakhiire keha keskmine pikkus on 30 sentimeetrit ja loom kaalub 470–900 grammi. Emasloomad on tavaliselt suuremad kui isased.
– Tšintšiljad on kõige tihedama karvkattega imetajad – ühest karvanääpsust kasvab välja kuni 60 alus- ja pealiskarva. Seepärast on neid juba 16. sajandist kasutatud karusloomadena. Pidev küttimine viis loomakesed aga 19. sajandi lõpuks peaaegu väljasuremiseni. Tänapäeval kasvatatakse neid paljudes karusloomakasvatustes. Tihe karv on loomadele vajalik, et kaitsta end külma, kuuma ja parasiitide eest.
– Eestisse jõudsid esimesed 50 tšintšiljat 1990. aastal Ameerikast ühe toetusprogrammi raames, et edendada Eesti põllumajandust.
Allikas: Eestimaa Loomakaitse Liit (www.loomakaitse.eu)