Juhtkiri: majanduse head ja kehvemad märgid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Ehkki majanduses on mõningaid häid märke, tasub ka ohte silmas pidada. Näiteks võib välisraha hoogne pealevool tekitada kirikute ehitamise sektoris uue mulli.


Ent nüüd headest märkidest. Sisemajanduse kogutoodangu ja ekspordi jõudsat kasvu III kvartalis teame juba varasemast. Swedbanki teade, et selle aasta III kvartalis kasvas eluasemelaenude müük võrreldes aastatagusega, kuulub nende hulka. Kasv on esmakordne alates 2007. aastast ehk siis kinnisvaramulli tipust. Ka uute autode müügi kasv pole paha märk.

Näiteks selle aasta oktoobris müüdi 2,2 korda rohkem autosid kui 2009. aasta oktoobris.
Need on tagasivaatelised andmed inimeste ja ettevõtete tegelikest tarbimisotsustest. Samas ütleb konjunktuuriinstituudi teadur Leev Kuum, et viimastel kuudel on tarbijate kindlustunne tuleviku suhtes hoopis vähenenud. Küsimus ongi ju igal tasandil, kuidas tulevikku ennustame.

Kui tavaline inimene Haapsalus või Tallinnas usub, et ta rahaline olukord läheb poole aasta pärast pigem halvemaks, püüab ta säästa või vähemalt ei võta endale koormaks uusi laene. See tähendab aga seda, et teistel inimestel, kes tahaksid näiteks ehitamisega või millegi müümisega elatist teenida, on omakorda võimalused ahtamad.

Oleme seda ju alates oma kohaliku kinnisvaramulli lõhkemisest ja finantskriisi algusest näinud. Küsimus meie kõigi jaoks on, kas ekspordi kasv jätkub ja veab kogu majandusmasina mõistlikus, mitte ülepingutatud rütmis tööle.

Ehitamisest ja kinnisvara müügist mõeldes on esimene, lihtsaim tõdemus, et inimesed peavad kusagil elama. Saame mõõta eluasemete arvu, arvutada välja elamispindade (keskmise) vanuse, lüüa kokku keskmise ruutmeetrite arvu inimese kohta jne. Igaüks neist näitajatest ütleb meile, et sisuline vajadus ehitamise järele on kindlasti olemas.

Kas või viimase kümnendi Eestile tagasi vaadates näeme aga seda, et kõigi soovi oma elamistingimusi parandada ei saa korraga täita. Kas või ainuüksi selle pärast, et ehitamine polegi nii lihtne töö.

Noormees, kes piltlikult öeldes eile õhtul otsustas ehitajaks hakata, ei oska täna seda tööd teha. Isegi kui raha voolab lademetes peale, ei tähenda see veel automaatselt seda, et saame korralikud elamispinnad. Nagu mullis olles nägime, langeb keskmine kvaliteet ja tõuseb keskmine hind.  

Normaliseerumise märk on näiteks see, et keskmise müüdud korteri ruutmeetri hind on praeguseks ühtlustunud keskmise netokuupalgaga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles