Eesti ekspordi ebaselge tulevik (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Danske Banki peaanalüütik Rokas Grajauskas kirjutab, et ekspordi suurendamiseks peaks valitsus tegelema tööhõiveprobleemidega, see tähendab, tuleb hakata mõtlema uutele tööjõuallikatele ja tuleks investeerida majanduse suuremasse ja tootlikkusesse.
Järgneb Rokas Grajauskase arvamusartikkel.
Eesti on üks Euroopa Liidu aktiivsemaid eksportijaid. Meie kaupade ja teenuste eksport moodustab ligi 80 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKP). See on mõistetav, kuna Eesti oma väikese majandusega ei saa jätkusuutlikult tugineda siseturule ja peab otsima pääsu välisturgudele. Samas on Eesti ekspordi suhe SKPsse juba kaks aastat vähenenud – 2013. aastal moodustas eksport 86 protsenti SKPst. Majandusprognooside kohaselt on tõenäoline, et ekspordi suhe SKPsse väheneb järgmistel aastatel veelgi.
Pakkumine ja nõudlus ekspordivaldkonnas
Pole mingit kahtlust, et eelmise aasta ekspordimahu vähenemise oluliseks põhjuseks olid probleemid Eesti peamistel eksporditurgudel, eelkõige Venemaal ja Soomes. Venemaa turule läks 2014. aastal ligi 7 protsenti Eesti ekspordist, kuid viimasel aastal vähenes Venemaa ostujõud suurel määral ning Eesti ekspordimaht Venemaa suunal kahanes ligi 35 protsenti. Soome – teine oluline ekspordipartner – on juba neljandat aastat majanduslanguses. Koosmõjus on välisnõudluse objektiivne olukord seega kahtlemata väga oluline tegur, mis selgitab Eesti ekspordimahu kahanemist, kuid see pole ainus.
Teine oluline tegur, mis selgitab Eesti kahanevat eksporti, on hindade konkurentsivõime, mille peamiseks komponendiks on tööjõukulud. Kui palgad kasvavad tootlikkusest kiiremini, väheneb Eesti ettevõtete konkurentsivõime välismaal. See arengusuund oli selgelt tajutav juba enne kriisi aastatel 2008–2009. Neil aastail tõusid palgad, mis moodustavad iga ettevõtte tegevuskuludest väga olulise osa, ligi 15–20 protsenti aastas. Kuna tootmine kallines, tõusid ka toodete hinnad, mis omakorda vähendas välisnõudlust nende järele. Kokkuvõttes hakkas Eesti ekspordi suhe SKPsse vähenema juba 2006. aastal – eelmine haripunkt oli saavutatud 2005. aastal 66 protsendi juures.
Kuid 2008. aasta kriisi mõjul korrigeeriti Eestis palkasid allapoole ning palgad kasvasid tootlikkusest aeglasemalt kuni 2012. aastani. Selle ajavahemiku jooksul kasvas Eesti ekspordimaht 87 protsendini SKPst. Kuna viimastel aastatel on aga palgatõus taas kiirenenud, on ekspordi suhe SKPsse hakanud järk-järgult vähenema.
Pilk tulevikku
Möödunud aastal tõusid palgad Eestis enam kui 6 protsenti ning sel aastal tuleb kasv veelgi suurem. Kas see on hea? Lühikeses plaanis on see kindlasti tarbijatele kasulik, sest nende palgad tõusevad. Kuid pikemas plaanis (kaks-kolm aastat) väheneb Eesti kaupade ja teenuste ekspordi konkurentsivõime ning kõik ettevõtted ei suuda püsima jääda. Töötuse määr tõuseb ja taas avaldub surve langetada palku. Seda stsenaariumi sooviksid kindlasti kõik vältida. Mida siis on võimalik ette võtta?
Esiteks peab Eesti valitsus hakkama lahendama tööjõupuudusega seotud murekohti. Kui Eesti majandus läheneb taas täielikule tööhõivele, tuleb hakata mõtlema uutele tööjõuallikatele, mis aitaks vähendada üha kasvavat lõhet tööjõu pakkumise ja nõudluse vahel.
Teiseks, mis veelgi tähtsam, tuleb investeerida Eesti majanduse suuremasse tõhususse ja tootlikkusse. Kui töötajaid on vähem ja neile kulub rohkem raha, peaksid nad töötama tööstusharudes, mis müüvad suurema lisandväärtusega kaupa. Vähem tööviljakad tööstusharud peavad tegevuse lõpetama, sest tööjõukulud kasvavad nende jaoks liiga suureks. Põhiline vastutus jääb kanda haridussüsteemile, mis ei tohi piirduda pelgalt õpilastele ajakohaste teadmiste edastamisega, vaid peab peale selle õpetama loovust ja ettevõtlusoskusi.