Täna võib Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet nautida üürikest lõõgastavat hetke laste seltsis – nimelt toob ta Frankfurdis turule kaks harivat mängu, mis aitavad kooliõpilastel rahapoliitika kunsti omandada ning paremini deflatsiooni ja hüperinflatsiooni ohte tajuda.
Isegi juhul, kui «intressimäärade sättimine» üritusele kutsutud õpilased tõsiseks võtab, võib Trichet siiski leida end kadestamast, kui kerge ja muretu on ühe lapse elu.
Sest keskpankuri jaoks on eurotsooni eskaleeruvas kriisis mängus väga palju. Tegelikult on asi mängust kaugel, lahing käib mitmel eri tasandil ja nõuab kaugelt enam, kui lihtsaid otsuseid ametlike laenuintresside kohta.
Möödunud nädalal sai EKP investorite käest paar punkti, kui asus – avalikkuse eest palju sõnu tegemata – suurtes kogustes Portugali ja Iiri võlakirju ostma. Kahe riigi laenuintresside karm tõus pöördus hoobilt.
Eile Brüsselis eurotsooni rahandusministrite koosolekule sisenedes teadis aga Trichet, et mäng pole veel kaugeltki läbi. Varitsus ja äkkrünnak võlakirjaturule võitis aega, kuid ei kindlustanud kriisile pikas perspektiivis lahendust. Sest seda sõda EKP üksi ei võida, tarvis on poliitilisi otsuseid.
Tõsi küll, Trichet väidab, et võib võlakirju osta piiramatult. Üllatusmoment peaks tagama seda suurema efektiivsuse. Samas seisavad keskpanga nõukogu 22 liiget kindlana kui kalju ja kuulutavad: USA Föderaalreservi stiilis «kvantitatiivset leevendamist» ei tule.
Londoni ja New Yorki maaklerite vihjeid, et EKP peaks laskma käiku 1 triljoni eurot või enamgi (praeguse seisuga on kulutatud 69 miljardit eurot), ei võeta Frankfurdis tõsiselt. Niivõrd avalik ja varjamatu riigivõlgade finantseerimine kujutaks endast keskpanga jaoks selget inflatsiooni vastu võitlemise mandaadi rikkumist.
EKP kavatseb jätkuvalt neutraliseerida inflatsioonimõju, tõmmates finantssüsteemist välja sama hulga likviidsust, kui riigivõlakirjade ostule kulutab.
Seda ei tee EKP vaid põhimõtte pärast. Asutuse usaldusväärsus ja õigusjärgsus põhinevad avalikul toetusel – kuid samas on eriti sakslastele hakanud kohale jõudma tõsiasi, et olukordade sunnil kaugeneb «keskasutus» üha enam Bundesbanki vanadest headest tavadest.
Eurotsooni kodanike usaldus keskpanga vastu langes 2009. aasta alguses järsult, kuid hakkas tänavu mais taas tõusma. Nii näitavad Brüsselis baseeruva Euroopa Poliituuringute Keskuse uuringud.
EKP on pigem seda meelt, et talle peaksid mõningate suhteliselt otsustavate sammudega appi tõttama eurotsooni juhtivad poliitikud. Pank leiab, et poliitikud peaksid oma sügava pühendumuse eurole võimalikult selgelt välja ütlema ning vältima totakaid kommunikatsiooniapsakaid. Keskpank oli lausa meeleheitel, kui Saksa kantsler Angela Merkel otsustas rääkida erainvestorite karistamisest tulevaste euroala väljaupitamiste puhul – ja seda just hetkel, kui finantsturgude närvid olid pingul kui pillikeeled.
Teiseks tahab EKP, et valitsused jätkuvalt ja järjekindlalt kinnitaksid, et on kõigiti kasinusele ja kokkuhoiule pühendunud. Eriti need, kes finantsturgude tule alla on sattunud. Kolmandaks peaksid valitsused näitama üles valmidust suurendama vajadusel Euroopa Liidu päästefonde. Rõhutades seega veelgi oma usku Euroopa rahaliitu.
Selline plaan võib tunduda iseenesestmõistetav. Kuid EKP – ja finantsturgude – jaoks on just seda ühise eesmärgi tunnetust juba ligi aasta otsa liiga väheks jäänud. Sakslaste usk reeglitesse ja süsteemidesse on põrkunud vastu prantslaste pragmatismi. Finantsiliselt püüdlikud riigid on vaid vastumeelselt priiskajaile appi loivanud.
Trichet poliitikutele epistlit lugeda ei karda. Küllap oli sel inseneri haridusega endisel Prantsuse riigiteenistujal eile õhtul kiusatus pidada maha väike loeng sõjataktikast, kus üheks võidu võtmeks teatavasti on koostöö.
Keskpankuri kaheksa-aastase – ja pikendamisele mittekuuluva – ametiaja lõpuni on jäänud alla 11 kuu. Loomult võitleja, on ta enamiku oma karjäärist tarmukalt Euroopa majandusliku integratsiooni eest väljas olnud.
Kui poliitikud põnnama löövad, võib EKP olla sunnitud tegutsema palju otsustavamalt. Viisil, mida nad esialgu välistavad. Aga varsti võib see olla viimane võimalus.
Copyright The Financial Times Limited 2010.