Eesti Demograafia Instituudi direktor Luule Sakkeus lausus, et nii Eesti kui kogu maailma majandust mõjutab demograafiline üleminek, mis Eestis on praeguseks kaasa toonud püsivalt langustrendis rahvastiku, millega majandus peab kohanema.
Demograaf: vähenev rahvaarv eeldab targemat majandust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on demograafiline üleminek?
Demograafiline üleminek on rahvastiku üleminek traditsiooniliselt modernsele taasterežiimile. See tähendab üleminekut kõrge suremuse ja sündimusega rahvastikutaastelt madala suremuse ja sündimusega taastele. Iga rahvastik püüdleb oma arengus olemasolevate põlvkondade asendamisele uute põlvkondadega, tagades rahvastiku jätkusuutlikkuse.
Demograafilise ülemineku teooria ütleb, et kõik maailma rahvastikud läbivad ülemineku traditsiooniliselt rahvastikutaastetüübilt modernsele, kuid see toimub eri aegadel ning erineva kiirusega.
Miks selline protsess algas?
Selle põhjustajat otsitakse kogu aeg. See on ilmselt põhjuste kompleks, see pole taandatav ühele põhjusele. Üleminek on ühe paikkonna rahvastiku stabiilsest arengust väljaviimine, kuni tekivad muutused, mis toovad uue stabiilsuse. Üleminek on ebastabiilne areng.
Üleminekut põhjustavad väga pikaajalised protsessid ja kõige üldisemalt võib ehk öelda, et see on rahvastiku arengu käigus toimuv teadvustumine, milline käitumine antud ruumis ja keskkonnas on rahvastikule kõige mõistlikum.
See toimub väga pikaajaliste protsesside kaudu ja algab sageli sellest, et inimesed teadvustavad oma tervisega seonduvat ning seda tihti kõige elementaarsemal tasemel. Näiteks ei vala inimesed enam solki aknast välja, või kui valavad, siis katavad veerenni laudadega, või teevad midagi sarnast.
Selle teadvustamise kaudu elavad inimesed kauem ja suudavad oma teadmisi uutele põlvkondadele edasi anda. Traditsioonilisele ühiskonnale oli omane väga lühike eluiga ja seetõttu ei jõudnud vanemad oma lastele tihti teadmisi edasi anda. Kui ühe rahvastiku arengus on stabiilsem periood, kus keskmine eluiga kasvab ja tekib võimalus, et vanemad ja vanavanemad saavad lastele oma teadmisi edasi anda, siis tekib üldine teadvustumine, et miski on oluline ja selle tulemusena tekkisid muutused.
Ehk siis inimesed elasid natuke kauem, vanemad elasid piisavalt kaua, et õpetada oma lapsi ja lapselapsi, see vähendas suremust ning seetõttu enam ei surnud suurem osa keskmises peres sündinud 6-7 lapsest kohe ära, vaid elasid natuke kauem?
Natuke enam lapsi elas täiskasvanueani.
See omakorda tõi kaasa rahvaarvu suure tõusu?
See on iseloomulik üleminekuperioodile. Kuna sündimus on veel kõrge, ent eluiga pikeneb, siis hakkab rahvaarv kiirelt kasvama, kuni langema hakkab ka sündide arv.
Mingi hetk tekib olukord, kus suurem osa lapsi ei sure kohe ära, ent vanemad seda ei taipa ja saavad ikka 6-7 last eeldusel, et suurem osa sureb neist kohe ära?
Jah, valdavalt on see nii toimunud. Ent on ka maid, kus tegelikult on sündimus hakanud langema enne suremust ja seetõttu pole sündimuse languseni viiv mehhanism selge. Sündimuse languse juures on samasugune teadvustumise protsess. Üheks võimaluseks käitumist muuta on näiteks abiellumise edasilükkamine, abiellumata jätmine või oma pereliikmetel abiellumise mittelubamine.
Hiljem teadvustas lapsevanem, et lapsi on juba omajagu, enam neid juurde ei taheta ning hoidutakse seksuaalsuhetest. Alles mõne aja pärast tekib teadlikum sündimuse kontroll, mille käigus määratleb inimene, kui palju lapsi ja milliste intervallidega ta tahab saada. Eluea tõusu taga olid aga erinevad teadvustumised, näiteks elementaarsete hügieeninõuete järgimine või rinnapiimaga toitmine. Rinnapiimaga toitmine polnud traditsioonilises ühiskonnas üldse levinud.
Kuidas siis lapsi toideti?
Lapse tähendus traditsioonilises ühiskonnas oli teine, see oli antud ja võetud nii nagu jumal juhatas. Kogu perekonna tegevus oli suunatud sellele, et üleüldse ellu jääda ja seega oli kõik allutatud sellele, et leib oleks laual ja katus pea kohal.
Emad sünnitasid tihtipeale lapse vao vahel ning ega seda vao ääres tegevust siis pooleli saanud jätta ka pärast seda, kui laps puhtaks pestud ja hälli pandud. Kirjandusest leiame tihti viiteid, kuidas nutvale lapsele leivanutsakas suhu pisteti lutsimiseks. Kuid on ilmne, et ka tollel ajastul teati rinnapiimaga toitmisest, kuid see polnud kõigisse ühiskonnakihtidesse levinud teadmine ja alles seejärel, kui kõik selle teadmise on omaks võtnud, saab tekkida antud teadmise tulemusena kvalitatiivne muutus.
Miks on nüüd aga paljudes riikides sündimus langenud alla taastetaseme? Miks on pendel nii tugevalt teise äärmusesse läinud?
See on järgmine, moderniseerumise faas, kus on uus taasterežiim. Siin on esiteks eluea ulatuslik kasv ja sellega on vastavuses sündimuse langus. Modernses taastefaasis on nii suremusele kui sündimusele iseloomulikud pikaajalised lainelised muutused. See hõlmab enamasti ühte põlvkonda. Üks põlvkond on aeg, mil üht naiste põlvkonda asendavad nende tütred.
Tavapäraselt kestab see 25-27 aastat, eluea pikenedes ja sünnitusea muutudes on see nüüdseks kasvanud juba ligi 30 aastale demograafiliselt arenenud maades. Igale põlvkonnale on iseloomulik oma käitumismall ja alles uues põlvkonnas saab loota muutust, kui selgub, et vana käitumismall pole jätkusuutlik.
Kui traditsioonilises ühiskonnas olid muutused väga kiired, siis modernses ühiskonnas on muutused vähemalt põlvkonna pikkused ja see muudab rahvastikuprotsesside mõjutamise väga raskeks.
Ehk kui ühe põlvkonnaga läheb halvasti, siis tuleb oodata 25-27 aastat, kuni saab uuesti proovida?
Jah, nii võib juhtuda.
Kas tegemist on ülemaailmse protsessiga, või on maailmas piirkondi, kus tundub, et demograafiline üleminek seda ei puuduta?
Praegu võime öelda, et demograafiline üleminek on alanud absoluutselt kõikjal. See sai alguse Euroopast, kus pioneerrahvasteks on need rahvad, kes elavad lääne pool Peterburi–Trieste joonest, kuhu sisse jääb ka Eesti.
Neile on omane juba 17. sajandist alates Euroopa abiellumistüüp, mida iseloomustab kõrge abiellumisiga, keskmiselt 23-27 aastat, ja suur, vähemalt 10 protsenti, kuid mõnel pool kuni 25 protsendini ulatunud vallaliseks jäänud naiste hulk.
Teised maad järgnesid teatud ajalise nihkega, näiteks Venemaal või Ukrainas, ent ka Leedus algas demograafiline üleminek 50-70 aastat hiljem. Nüüdseks on see levinud kogu maailmas, see on alanud kõigi rahvaste puhul, kaasa arvatud Aafrikas.
Kas demograafilise ülemineku puhul on ka piirkondlikke või kultuurilisi erisusi?
Kindlasti on see väga tugevalt seotud kultuuritaustaga. Näiteks Belgias algas demograafiline üleminek valloonide osas 50-70 aastat varem kui flaamide seas, kuigi nad elavad üksteise kõrval. Mõjutas see, et prantsuskeelsed valloonid said enam mõjutusi Prantsusmaalt, kus demograafiline üleminek algas väga vara.
Mõnikord arvatakse, et osa religioone, näiteks islam, on demograafilisest üleminekust kuidagi väljaspool kas usukäskude või traditsioonide tõttu. On see nii?
Islamiusulised maad on hilisema demograafilise arenguga, ent nendest demograafiliselt kõige enam on arenenud Türgi, mis näitab selgelt, kuhu suunda üks islamiusuline riik oma demograafilises arengus sammub ja ilmselt ka teistes riikides toimub areng samas suunas. Ent islamimaailmas on tegemist väga erinevate rahvakildudega.
Arvestades seda, et demograafilise ülemineku ajastu oluliseks kandjaks on kultuuritaustalt erinevate tavade, väärtuste ja normidega rahvastikud, võib eeldada, et kompaktset islamimaailma pole olemas. Tulenevalt sellest, et ka need rahvastikukillud jõuavad eri aegadel uude demograafilisse arengujärku, võivad need oluliselt mõjutada seda, mis laadi rahvastikuga riike tekib ja kaob islamimaailmas.
Te ei usu Lähis-Ida geopoliitilise olukorra säilimist? Et säilivad praegused riigid olemasolevates piirides?
Demograafiliselt hinnates usun, et seal on ruumi mitmeteks teisenemisteks.
Kas mõtlete killunemist või suurte impeeriumite teket?
Pigem iseloomustab praegu neid riike impeeriumlik areng. Ilmselt võib oodata killunemist.
Eestlastele tundub see piirkond ühe suure araabia moslemite massina. Mis jõud killunemist tagant tõukab?
Just see, et tegemist on väga erinevate rahvastega, kes neid territooriume asustavad. Demograafilise ülemineku käigus toimuv uute põlvkondlike suhete areng käivitab rea teisi kvalitatiivseid muutusi, mille taga on ühtse arusaama teke, eneseteadvustamine palju üldisemas plaanis, kui me näeme seda pelgalt rahvastikuprotsessides. Sellise eneseteadvustumise faasi teeb läbi ka üks rahvastikukild tervikuna, kes oma kultuuriruumis teadmisi edasi annab.
Euroopas nägime seda 19. sajandil ja 20. sajandi alguses nn rahvusriikide tekke näol, mis langeb hästi kokku demograafilise ülemineku kõrgfaasiga. Kui vaatame moderniseerunud rahvastikku, siis areng toimub suureneva individuaalse eneseteadvustumise suunas, mille tagajärjel individuaalne teadlikkus kasvab, otsustusvõimelisus laiemalt kättesaadava teabe tõttu on hoopis suurem ja eestkoste vajadus vähem oluline. See on iseloomulik tänapäevasele Euroopale.
Kui Euroopasse kolivate immigrantide doonorriikides langeb paari põlvkonna jooksul sündimus järsult, siis kas väheneb ka immigratsioonisurve Euroopasse?
Loomulikult, sest intensiivne emigratsioon on võimalik iga rahvastiku ajaloos vaid ühel ajajärgul, mis tuleneb demograafilise ülemineku käigus rahvastiku juurdekasvu perioodil vallandunud rändepotentsiaalist, mille näideteks on Ameerika ja Austraalia hõlvamine ning eestlaste asundused Siberis ja Taga-Kaukaasias. Seetõttu on väga naljakas kuulata, et majandusarengu tagamiseks vajame olulisel määral sisserändajaid.
Demograafilise arengu tulemusena kängub ka Aasia ja Aafrika riikides olemasolev rändepotentsiaal, teatud ebasünkroonse ajastuse tõttu muutuvad need maad ise nendeks, kuhu veel vallanduv rändepotentsiaal teistest riikidest suundub. Arenenud rahvastikuga maade majandusmõte peab vaatama ettepoole. Areneda saab, kui sul on piisavalt haritud rahvastik, kes on teaduses tegev ning võimeline uusi tehnoloogiaid ja arendusi looma.
See on eelduseks tööjõumahuka majandamise viimiseks tänapäevasele, hoopis teise struktuuriga, peamiselt teenus-, haridus-, teadus- ja kultuuripõhisele majandusstruktuurile.
Kas küsimus on immigrantide otsasaamises või on küsimus selles, et immigrantidel pole arenenud majanduste jaoks vajalikke oskusi?
Me räägime praegu traditsioonilisest emigratsioonist, mis vallandub iga rahvastiku ajaloos üks kord, rände ülemineku faasis. See tekib siis, kui rahvas hakkab omandama esimesi tööstuslikke oskusi. Ränne ei saa sellega otsa, ent ta muutub vähemintensiivseks ja teistlaadseks: inimesed ei vaheta oma elukohta enam igaveseks uude riiki, valdavaks muutub pendeldamine.
See, et inimesed jagavad oma teadmisi üha rohkem erinevates riikides, on ainult tervitatav ja aitab oluliselt kaasa uue majandusstruktuuri kujunemisele. Tänapäevane ränne, kus inimene õpib ühes riigis, siis elab vahepeal teises riigis, rakendab oma teadmisi ja oskusi vaheldumisi kolmandas riigis ja oma kodumaal ning vanaduspõlve veedab neljandas riigis, on väga normaalne.
Ebanormaalne on, kui ootame, et kusagil vallanduv massiline rändepotentsiaal saaks meile pakkuda sisendit meie majandusstruktuuride arengusse. Nendes maades, kus parajasti vallandub rändepotentsiaal, on selles osalev rahvastik tihti hoopis teist laadi oskustega, ning kui seda saab arenenud maa rahvastiku majandusstruktuuris kasutada, võib see viidata selle maa majandusstruktuuri olulisele mahajäämusele.
Mis saab Ida-Aasia või Lõuna-Euroopa riikidest, kus sünnib väga vähe lapsi? Kas sündimus väheneb seni, kuni jäävad viimane mees ja viimane naine, kes saavad ühe lapse, kes sureb üksindusse?
Päris nii see siiski ei toimu. Rahvastiku tasemel toimib ka mingi teadvustumise efekt, mida alateadvuses tajutakse ning see toimub nii, et ühel põlvkonnal tekib teistsugune arusaam. Mille kaudu see realiseerub, kas näiteks seeläbi, et sünnib rohkem tüdrukuid ja seejärel saab väga kiirelt taastetasemele jõuda?
Aga tänapäeval saabki juba lapse sugu ja silmavärvi valida. USAs kuuldavasti juba tahetaksegi rohkem tüdrukuid. Kas see võib olla märk sellest trendist?
Näiteks.
Kas me saame seda kirjeldada kahe teooria konfliktina? Bioloogia ütleb, et inimesed tahavad oma geene edasi anda ja seetõttu millalgi tekib tasakaal. Majandusteooria ütleb, et laps on mõttetu kulu, inimestel on ratsionaalne raha enda peale kulutada ja allakäik jätkub lõputult. Kumb teooria võidab?
Ma ei oska öelda, kumb teooria võidab, ent võidab rahvastik. Ühte rahvastikku on kodeeritud püüdlus jätkusuutlikkuse poole. Majandus on suhteliselt väike korrigeerija inimeste käitumises ning väga mitmed analüüsid on näidanud, et majandusliku arengu ja rahvastikuprotsesside kulgemise vahel on väga raske tõmmata üks-üheselt mõjuvaid seoseid.
Kas inimestes olev tugev geneetiline sund oma geene edasi anda jääb peale?
Vähemasti me näeme moderniseerunud ühiskonnas väga selgeid sellelaadseid ilminguid. Praegu me näiteks ei tea, kui kaua inimesed elada võivad. Rekord 122 aastat ei pruugi olla piir. Võimalik, et varsti elavad pooled inimesed 85 eluaastani. Siis meie praegune mõõdik perioodnäitajana ei pea üldse olema 2,1 last perioodis, see võibki olla madalam. See peab olema põlvkonna suhtes piisav.
Tähtis on, mida me oma pikaajalises elus korda saadame. Kui oleme praegusest oluliselt kauem terved, siis on perioodnäitajates avalduv hoopis pikema ulatusega, ka naiste viljakas iga ei pea piirduma ainult 50 aastaga, mida me samuti juba üksikute näidete varal praegu näeme. Seda enam peame oskama hinnata neid võimalusi, mis avanevad hoopis 30 aasta pärast, kuid seda suurem on ka meie vastutus nende jätkusuutlikkusele suunatud arengumehhanisme toetada. Ühe elujõulise rahvastiku püüdlus on alati suunatud jätkusuutliku arengu suunas.
Kas kauem elamine tähendab ka kauem töötamist?
Pigem näitab selline sund, et me pole oma majandusstruktuure ümber teinud. Arvan, et inimesed tahavad olla aktiivsed ja aktiivsust on võimalik väga erineval moel väljendada. See ei pea tähendama pealepandud sundust, inimesed teevad sunduseta tihti palju rohkem. Ent vanemaealine rahvastik on kindlasti tunduvalt enam hõlvatud erinevatesse aktiivsetesse tegevustesse.
Millised on rahvastiku ülemineku majanduslikud mõjud?
Demograafi vaatenurgast on kindlasti päris tugevaid mõjutusi majandusele. Kui vaatame traditsioonilist ühiskonda, siis 95 protsenti inimestest töötasid põllumajanduses, mis on seotud vajadusega hankida esmaseid elatusvahendeid. Madala eluea juures mitte millekski muuks rahvastikul aega ei jää.
Demograafilise ülemineku käigus tekib kõrgema eluea kaudu võimalus uusi oskusi omandada ja kasvava haridustaseme juures ka võime neid uusi oskusi uutes valdkondades rakendada. Jätkuva eluea kasvu ja viimasega seonduva haridustaseme kasvuga seoses areneb võime teatud seni koduses majapidamises teostatavad tööd muuta teenusena pakutavateks, mistõttu naised saavad kodust välja tööle minna.
Tänapäeval räägime majanduses juba viienda sektori arengust, kus peamine lisandväärtus luuakse tervise-, kultuuri- ning teadus- ja arendustegevusega seotud majandusstruktuurides.
Praeguses Eesti käsitlustes torkab väga silma, et oleme jäänud kuidagi kinni oma majandusarengu suunamisel pigem 19. sajandi väärtustesse, kus kogu lisandväärtuse andis füüsiline tegevus, tööstuslik tootmine, mis aga tänapäeval ei ole ammu enam see põhiline koht, kus lisandväärtust toodetakse. Just sedalaadi arengut õpetab meid nägema rahvastikuteaduslik lähenemisnurk.
Te räägite pidevalt majandusest, ent majandusteadlased mõnes teises asutuses enamasti ei puuduta peaaegu kunagi demograafilisi aspekte. Miks?
See on üks hariduse puudujääke. Meie instituut püüab oma tegevuses seda laiendada. Ma ise olen muide oma esialgselt hariduselt majandusteadlane. Meie instituudi üks edasisi eesmärke on ka majandusteadlastele vähemalt demograafia baasteadmiste andmine.
Peame seda üpris oluliseks. See on üks materialistliku maailmavaate puudujääke. Demograafia kui pseudoteadus oli 60. aastateni Nõukogude Liidus keelatud. Kõigepealt oli materialistlik tootmine ja siis tuli kõik muu. Aga sama on ka läänemaailmas, kus on väga pikka aega levinud materialistlikule maailmavaatele tuginevad õpetused.
Seetõttu seda kandev majandusteadus arenes omasoodu ja pole eriti integreerinud seda teadmist, millises demograafilises raamistikus see areneb. Majanduse seaduspärasused saavad teoks inimeste kaudu. Kui rahvastik paneb meile teatud raamid, siis ta ütleb tegelikult, et sellises struktuuris sa enam areneda ei saa.
Aga prooviks natuke konkreetsemalt. Kõik ennustused ütlevad, et järgnevad 40-50 aastat rahvaarv väheneb, tööealine elanikkond väheneb, sündide arv väheneb. Mida tähendab see majanduskasvule? Mis juhtub tööhõivega? Mida teevad hinnad?
Ega arvud ei tee ise midagi. Küsimus on selles, kuidas meie, teades, et see toimub, oma majanduse vastavaks kohandame. Järelikult ei saa me tööjõumahukaid struktuure oma territooriumil omada. Viimane aeg on otsida üles need kohad, mis pole tööjõumahukad ja panustada sinna.
Võtmekohad on haridus, teadus, tervis, mis võimaldab vanematel inimestel tervemalt elada ja aktiivsemalt panustada ükskõik millises sfääris, kuid seda ka näiteks nii, et meie ettevõtted teavad, et vanemaealise inimese vajadused töötingimuste osas on hoopis teistsugused, näiteks on vaja lifti, käetugesid, istumisvõimalust jmt.
Üksnes juba töökohtade kohandamine vanemaealiste tarvis loob uusi töökohti ning kui kohandamised valdavaks muutuvad, on ka vanemaealine parema meelega kauem aktiivselt hõivatud. Viimase tagamiseks peame aga väga palju oma tegevusest suunama sellesse, kuidas inimene kauem tervena püsib.
Viimane ei pruugi sugugi tähendada üksnes arstiabi kättesaadavuse suurenemist, vaid pigem seda, mis lükkab arstiabi vajaduse aina kaugemasse tulevikku.