Mahepulgakomm ja käsitööpulgajäätis viivad keele alla

Anu Villmann
, Pärnu Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Plikapõlvest saadik sõbrannad olnud Moonika Adler (vasemal) ja Raina Sillaots usuvad, et sõprus nende ühist äri ei sega. „Meie puhul tuleb pikaaegne sõprus kasuks, sest oleme koos mitmetest raskustest üle saanud. Meil on kokkulepe, et oleme alati teineteise vastu ausad. Ka siis, kui see teeb haiget,” ütleb Sillaots.
Plikapõlvest saadik sõbrannad olnud Moonika Adler (vasemal) ja Raina Sillaots usuvad, et sõprus nende ühist äri ei sega. „Meie puhul tuleb pikaaegne sõprus kasuks, sest oleme koos mitmetest raskustest üle saanud. Meil on kokkulepe, et oleme alati teineteise vastu ausad. Ka siis, kui see teeb haiget,” ütleb Sillaots. Foto: Erakogu

Pisikestele magusasõpradele saab üsna kiiresti selgeks, et komm ja jäätis maitsevad pulga otsast palju paremini kui pista põske tavaline kompvek või kühveldada jäätist lusikaga. Eks meeldi ju suurtelegi noolida pulgajäätist- või kommi. Neil on hoopis teine mekk man!

Teadmine, et suus sulab sooja südame ja pühendumisega valmistatud maius hoolikalt valitud toorainest, muudab maitseelamuse täiuslikuks.

Kodumaisele turule ongi jõudnud kaks väiketootjat – mahepulgakomme valmistav Organic Lol Pops ja käsitööpulgajäätiseid tootev Jäämari –, mis pakuvad tuntud tegijatele konkurentsi omanäoliste ja -maitseliste hõrgutistega. Maa Elu viskas uustulnukatele pilgu peale.

Karge marjaplahvatus Kohilast

Jäämarja vaarikaroosa nime tagant leiame Kohilas elava Kaili Kalamäe, kes hakkas pulgajäätiseid tootma tänu oma lastele.

Kuus aastat Rapla vallavalitsuses avalike suhete spetsialistina töötanud Kalamäe jäi 2013. aastal teise lapsega lapsehoolduspuhkusele ning kui pisipoeg oli 10kuune, hakkas noore naise mõte üha enam päris enda ettevõtmise suunas liikuma.

Ideid, mida teha, jagus uhkelt. Näiteks kaalus Kalamäe arooniamarjadest maiustuste valmistamist, kuid selle mõtte laitsid lähedased maha. Aroonia, olgugi väga tervislik, ei ole siiski eestlaste lemmikmari ning laiadele massidele peale ei lähe.

Mõttes mõlkusid ka tervislikud kummikommid, puuviljakuubid ja õunakrõpsud, kuid lõpuks jäid sõelale pulgajäätised.

„Kuna pere esimene laps armastas väga vormides jääkuubikuid ja mahlajääpulki teha, otsisime internetist põnevaid ideid, mida peale mahla ja vee veel külmutada. Jõudsime infoni, et on olemas spetsiaalsed pulgajäätisemasinad ja -vormid ning sealt see jäämaailma avastamine meil lahti läks,” räägib Kalamäe.

Väljund käes, alustas naine maitsete testimist, kirjutas äriplaani ja küsis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) starditoetust.

Pärast jah-sõna EASilt tellis Kalamäe Brasiiliast jäätisemasina, mille pärale jõudmiseks kulus pool aastat (sic!). Pikk ooteaeg kulus ära selleks, et leida sobilikud jäätisepulgad, kujundada atraktiivne pakend, taotleda õigused toidukäitlemiseks koduköögis.

Kalamäe hinnangul on ettevõtlusellu sukeldumine olnud ühtaegu keeruline ja huvitav ning mis seal salata – ka kulukas väljakutse.

Et pulgajäätise tootmine nõuab spetsiaalselt masinat, sügavkülmikuid, kvaliteetseid termokaste, on jäätiseäri käivitamisele läinud lisaks starditoetusele ka palju isiklikku raha. Teisiti pole paraku võimalik.

Näiteks selleks, et käia laatadel-üritustel oma toodangut pakkumas, vajas firma sügavkülmikut, mida annaks hõlpsasti ühest kohast teise transportida.

„Vend valmistas sügavkülmikule ratastega raami ja siis seisime kohe järgmise probleemi ees: kuidas jäätisekäruga kohale saada? Autole tuli paigaldada konks ja osta kupliga järelhaagis – jälle suurem investeering. Ka kauba liikumine müügikohta peab olema detailideni läbi mõeldud, et pulgajäätised oleksid hoiustatud nõutud temperatuuril,” kirjeldab Kalamäe.

Pulgajäätiseid müütabki naine enamjaolt ise, olles nendega väljas rahvalikel laatadel ja kogunemistel, samuti käivad Kohila inimesed suus sulavat maiust jäätisemeistri juures kodus ostmas.

Facebookis reklaamib Jäämari end Kohila OTTi (otse tootjalt tarbijale) lehel, Harjumaal müüvad Jäämarja pulgajäätiseid Kadriorus asuv kohvik-pood NOP, Tallinna Kaubamaja ja Viimsi Market.

Et Jäämarja pulgajäätised on valmistatud puhtast toorainest, naturaalsetest marjadest ja puuviljast, passiksid need Kalamäe arvates mõnusa vahepalana tervist edendavate koolide puhvetitessegi.

Suurtesse jaekettidesse löögile pääseda on nišitootel raske, pigem on Kalamäe huvitatud väikestest talu- ja gurmeepoodidest ning kohvikutest.

Jäätisetootjaid on ju Eestis teisigi ja on selge, et uuel tulijal on keeruline tuntud nimedega konkureerida. Kalamäegi on kuulnud potentsiaalsetelt müügipartneritelt standardvastusena, et „meil on juba leping suure jäätisetootjaga ning kahjuks ei ole võimalik teie jäätiseid müügile võtta”.

Teisalt on väiksus Jäämarja trumbiks. Pisemal firmal on lihtsam paindlikult reageerida ja muuta hooajalise tooraine kättesaadavuse järgi sortimenti.

Kust tuleb tooraine?

Ettevõtet luues soovis Kalamäe tuua turule mahemärgistusega käsitööpulgajäätised ja turustada neid mahepoodides. Reaalses tootmisprotsessis sees olles tuli aga ilmsiks, et märget „mahe” pakendile saada on arvatust keerulisem.

Murekohaks osutus just tooraine hankimine.

„Minu pulgajäätised sisaldavad 80–90 protsenti marju või puuvilju, aga näiteks Eesti mahemaasikat on suhteliselt raske saada ning selle sisseostuhind on kallis. Kuna puuvilja ja marja osakaal tootes on suur, kujuneks ka toote omahind eestimaise mahetooraine kasutamisel kalliks,” tõdeb Kalamäe.

Mahemärgistusest loobumine tähendab aga seda, et mahepoodides Jäämari oma tooteid müüa ei saa.

Kuigi sõna „mahe” leiab vaid Jäämarja šokolaadijäätise pakendilt, on kõik ülejäänud 19 sortimenti kuuluvat külma maiustki valminud puhtast toorainest: marjadest, puuviljadest, kookospiimast, ökoloogilisest roosuhkrust või agaavisiirupist.

Osale jäätistele on lisatud toitainerikkaid chia-seemneid, goji-marju või kooritud kanepiseemneid.

„Nii palju kui on võimalik, kasutan kontrollitud mahepõllumajanduse toorainet ja püüan ökoloogilise roosuhkru, agaavisiirupi, kakao, kookospiima ja maapähkli osta mahepoest. Maasikad tulevad kohalikult Raplamaa talupidajalt, aga troopilised puuviljad, nagu mango, ananass, banaan, võtan ikkagi puuviljaladudest,” seletab Kalamäe.

Valikus on pulgajäätiseid, mis sobivad taimetoitlastele või neile, kes ei talu laktoosi ja/või gluteeni.

Jäämarja toodangut tutvustades seletab Kalamäe inimestele ikka ja jälle, et tema käsitööpulgajäätised ei ole harjumuspärased koore-piima baasil pehmed külmdesserdid ega pole need ka mahlapulgad. Pigem meenutavad Jäämarja jäätised külmutatud smuutit pulga otsas.

Laste lemmikuks on kõik maasikat sisaldavad Jäämarja jäätised, täiskasvanute maitse-eelistuste tipus troonib šokolaadijäätis.

Tootmine koduköögis

Jäätiseid toodab naine oma kodus Kohila alevis. Et pereäri käivitamisega samal ajal oli perel käsil uue kodu ehitus, planeeriti sinna ka tootmisruum väikesele jäätisevabrikule.

Kalamäe ütleb, et kodustes tingimustes toidukäitlemise nõuded ei ole väga karmid. „Tuli täita enesekontrolliplaan, teha veeanalüüsid, enda tervisekontroll ning esitada taotlus veterinaar- ja toiduametile. Küsisin vist kaks korda pärast loa saamist üle, kas mul on ikka kõik vajalikud dokumendid ja load kodus toitu käidelda, kuna see protsess oli üle ootuste ladus,” meenutab Kalamäe.

Jäämarja hüvanguks annab oma panuse kogu pere: kui pereema kanda on tootmine, tooraine ja müük, siis vanem tütar käib laatadel kaasas jäätist müümas, isa kujundada on etiketid ja teha raamatupidamist ning olla transportöörist müügiassistent.

„Praegu pole jäätisemüügi suurhooaeg ja jõuame mehega kolme lapse kõrvalt kõik ise ära teha. Suveks aga tuleb tõenäoliselt pulgajäätise müüjaid palgata,” leiab Kalamäe.

Fakt, et Jäämari tegutseb alevis Rapla ja Tallinna vahel, ei ole ettevõtte arengule takistuseks, kuid teeb igapäevase asjaajamise kallimaks. Kui on tarvis toorainet või saab etiketipaber otsa, tuleb pealinna sõita.

Tõstamaal sünnivad mahedad pulgakommid

Tõstamaa naised Raina Sillaots ja Moonika Adler on lapsepõlvest saadik lahutamatud sõbrannad ning tunnevad teineteist läbi ja lõhki.

Ettevõtlus pole kummalegi tundmatu, kuid seni ajasid naised äri eraldi: Adler peab Tõstamaa rahvamajas kohvikut ja Sillaots juhib Pärnus raamatupidamisbürood.

Mõte hakata tootma ökopulgakomme tärkas neilgi tänu lastele.

„Otsisime Raina lastele piima- ja gluteenivabu mahemaiustusi. Tol ajal Pärnus peale kummikommide suurt midagi saada ei olnud,” meenutab Adler.

Lapsed said maiustuseks kuivatatud puuvilja ja igasugu batoone ning olid ema Raina sõnul igati tublid ega teinud suurt numbrit, kui eakaaslased maiustasid sünnipäevadel kreemitortide, jäätiste ja muu isuäratavaga.

„Minul hakkas lihtsalt hale, kui lastele jälle banaani pakkusin,” muigab Sillaots.

Naised asusid internetist otsima lõbusaid ja isuäratavaid, ent samas ka mahedate pulgakommide tootjaid. Kommid leitigi, ent need paistsid piltidelt liiga igavad, et lastele meeldida.

„Ei pea ju olema nii, et kui on „öko”, siis on igav ja üksluine. Vähemalt mitte meie ega kindlasti ka laste arvates,” märgib Sillaots.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles