Tõnis Oja: Iirimaa puhul on eeskujust saanud tagakuju
22. november 2010, 12:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Börsianalüütik Tõnis Oja kirjutab investmentor.ee blogis, et lugedes ja kuulates meil ilmunud kommentaare Iirimaa kohta meenus talle millegipärast lapsepõlves loetud Aino Tigase raamat «Eeskuju ja tagakuju.»
Eelmisel nädalal vaieldamatult enim kõneainet pakkunud teema nii rahvusvahelises majandusajakirjanduses kui ka meil oli Iirima panganduskriis.
«Iirimaal toimuva kommentaarides kumas läbi kerge üleolek iirlaste suhtes, sest meie oleme käitunud seni õigesti, nemad aga mitte,» märkis Oja.
Tema arvates oleks siinkohal ehk paslik meenutada, et vähem kui 10 aastat tagasi oli Iirimaa meile suurimaks eeskujuks.
Tänu kiire majanduskasvule eelmise sajandis üheksakümnendatel aastatel hakati Iirimaad kutsuma Kelti Tiigriks ning nende ühiskondliku kokkuleppe eeskujul üritati meil saavutada midagi samasugust ning loodi Ühiskondliku Leppe Sihtasutus.
«Täna aga arutleme, kas Iirimaa koos eurotsooni lõunariikide Kreeka, Itaalia, Hispaania ja Portugaliga hukutavad euro või mitte. Meie eeskujust on saanud tagakuju,» märgib Oja.
Oja hinnangul ei tohiks me siiski oma nina nii väga püsti ajada. Iirimaa pankade probleem on selles, et nn toksilised varad, s.t. hüpoteeklaenudest kokku pakitud keerulise struktuuriga ebalikviidsed väärtpaberid jäeti kaks aastat tagasi maha kandmata.
Meie õnn on aga selles, et tänu lõimumisprotsessile kasvasid meie laenude mahud ning pankade kasumid nii kiiresti, et suurema finantsvõimendusega toodete jaoks turgu ei olnud. Kasumid kasvasid niigi üleloomulikult kiiresti.
Samas oli vähemalt üks pank, kes oma peakontoris välja töötatud keerulise struktuuriga väärtpabereid üritas siinsetele privaatpanganduse klientidele müüa.