Kaks aastat pärast üle tuhande inimelu nõudnud Rana Plaza vabriku kokkukukkumist pole mitmetele rahvusvahelistele brändidele allhanget tegevas Bangladeshi rõivatööstuses probleemide lõppu paista, kirjutab Quartz.
Maailmakuulsate brändide rõivaid toodavad Bangladeshis tuhanded mitteametlikud tehased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2013. aasta katastroofi tulemusena loodi riigis sarnaste juhtumite ärahoidmiseks ning tehaste turvalisuse suurendamiseks kaks suuremat organisatsiooni – Bangladeshi tuleohutuse ja hoonete turvalisuse liit (BAFBS) ning Bangladeshi tööliste ohutuse liit (ABWS). Nende tegevus ei ole seni aga oma väikese mastaabi tõttu suuremaid vilju kandnud. Nimelt selgub New Yorgi ülikooli äri- ja inimõiguste keskuse põhjalikust uuringust, et kaks liitu on oma luubi alla võtnud kokku ainult 27 protsenti Bangladeshi tehaste koguarvust, pea kolme neljandiku üle aga kontroll tegelikult puudub. Keskus tegeles terve aasta kohaliku rõivatööstuse kaardistamisega ning avastas, et kuigi ametlike allikate järgi peaks riigis olema kokku 4000-4500 rõivatehast, ületab nende tegelik arv aga 7000 piiri. Täpsemalt suutsid teadlased leida tõendeid vähemalt 7179 rõivatehase olemasolu ja tegutsemise kohta. BAFBS ja ABWS kontrollivad enda sõnul üheskoos aga vaid umbes 1900 tehast.
Suurem osa uuringu käigus «juurde avastatud» tehastest toimivad mitteametlikult ning ei allu seega ka muidugi mitte mingitele nõuetele ega regulatsioonidele. Seetõttu on just need tehased töötajatele kõige ohtlikumad. Tihti toimivad need alltöövõtjate alltöövõtjatena, mis tähendab, et maailmakuulus Lääne rõivabränd võib küll arvata, et sõlmib Bangladeshis tootmislepingu ametlikult registreeritud ning vastavate ametite poolt reguleeritud ettevõttega, kuid tegelikult on sellel ametlikul alltöövõtjal omakorda üks või mitu mitteametlikku alltöövõtjat, kelle tehastes tehakse osa rahvusvaheliste brändide rõivaste tootmise tööst tihti üliohtlikes tingimustes ning ülimadala palga eest ära.
Tulemusena on Bangladeshis miljonid inimesed töötamas mitteametlike alltöövõtjate tehastes väljaspool tööohutust puudutavate rahvusvaheliste lepete kaitset. «See tähendab, et riigis, kus ohtlikud töötingimused on niigi krooniliseks probleemiks, on need töötajad eriti kaitsetus olukorras,» selgitas New Yorgi ülikooli teaduskeskus oma uuringu pressiteates.
Mitmed sellised tehased toodavad rõivaid rahvusvaheliselt tuntud brändidele. Ametlikult on Bangladeshis vaid 3200 tehast end kirja pannud otseste eksportijatena, mis tähendab, et nad on rahvusvaheliste brändide otsesed tarnijad. Samas avastasid keskuse töötajad tänavu suvel 479 ametlikult vaid kohalikule turule keskendunud tehast uurides, et 153 neist tootsid tegelikkuses vähemalt osaliselt ka eksporditurgudele.
Samal ajal ei kannata ka Bangladeshi ametlikult registreeritud rõivatehaste ohutus mingit kriitikat. Kaks ülalnimetatud liitu, Bangladeshi valitsus ning rahvusvaheline tööorganisatsioon ILO on viimastel aastatel riigis üheskoos läbi viinud 3245 vastavasisulist inspektsiooni. Raporti järgi on vaid kaheksa rõivatehast ohutuskontrolli puhaste paberitega läbinud.
Peale kahe aasta tagust katastroofi panustasid mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ning riigi valitsus olukorra parandamisele vähemalt 280 miljonit dollarit. New Yorgi ülikooli keskuse raporti autorite Sarah Labowitzi ja Dorothée Baumann-Pauly sõnul pole praegu selget ülevaadet, kui suur osa sellest rahast on praeguseks juba kulutatud või kas üldse mingi osa rahast on ka tegelikult läinud tehaste tingimuste parandamiseks.
Kõigi nende probleemide lahendamine on väga keeruline ja kompleksne ettevõtmine, kuid neid ignoreerida ei ole samuti võimalik.
Bangladeshi rõivatööstus on aidanud miljonitel elanikel vaesusest pääseda ning rahvusvaheliste brändide riigist lahkumine oleks maailma ühele rahvarikkama, kuid samal ajal ka vaesema riigi majandusele suur löök. Labowitzi ja Baumann-Pauly sõnul on parimaks lahenduseks «jagatud vastutus,» mis tähendab seda, et kõik osapooled peavad endale probleemi sügavust tunnistama ning läbi ausate arutelude ja koostöö andma oma panuse olukorra parandamiseks.