Tõnu Mertsina: Kui suured on ikkagi riskid Eesti majanduses?
30. november 2015, 14:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina kommenteerib hiljuti avaldatud Euroopa Komisjoni raportit majanduse tasakaalustamatuse riskidest.
Euroopa Komisjon koostab igal aastal häiremehhanismi aruande, mille eesmärk on välja selgitada liikmesriikide majanduse tasakaalustamatuse riskid, millele tuleks erilist tähelepanu pöörata ning neid põhjalikumalt kontrollida. Sel aastal lisati Eesti nn makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusse, kuna kolm näitajat - tööjõu ühikukulude ja eluasemehindade kasv ning rahvusvaheline netoinvesteerimisseis ületasid Komisjoni poolt määratud riskipiiri.
Esmalt tuleks aga tähele panna, et tegemist on 2014. aasta seisu hindamisega.
Netoinvesteerimisseis
Eesti netoinvesteerimisseis ehk kõigi sektorite (ettevõtted, majapidamised, valitsus jm) välisnõuete ja -kohustuste koondbilanss on olnud kogu aeg negatiivne, vähemalt viimase 20 aasta jooksul, mille kohta andmed on avaldatud. See tähendab, et Eesti kohustused välismaailma suhtes on suuremad, kui meie nõuded.
Samas on see näitaja viimastel aastatel kindlal sammul paranenud ehk liikunud tasakaalu suunas.
Eesti negatiivse netoinvesteerimisseisu peamine põhjus on olnud see, et siia on välismaalt tehtud suuremaid otseinvesteeringuid, kui meie oleme suutnud teha välismaale. Välismaised otseinvesteeringud on kiirendanud Eesti siirdeprotsessi, aidanud tõsta ettevõtete tootlikkust ning olnud toeks meie majanduskasvule.
Arvestades Eesti majanduse väiksust, jääb tõenäoliselt ka lähiajal meie otseinvesteeringuteseis välismaailma suhtes negatiivseks. Kui vaadata Eesti jooksevkonto tasakaalu, on see alates 2009. aastast olnud kas ülejäägis või jätkusuutliku puudujäägi piires.
Eluasemehinnad
Eluasemehinnad on Eestis viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Tallinnas kiirenes möödunud aastal eluasemehindade kasv lausa 16 protsendini aastases võrdluses. Hinnakasvu põhjus on ühest küljest suurenenud nõudlus koos kiiresti kasvavate palkade ja madalate intressimääradega, teisest küljest aga ebapiisav eluhoonete pakkumine. Nii suurenesidki eelmisel aastal riskid eluasemeturul.
Kuna kinnisvarahinnad kasvavad keskmisest netopalgast kiiremini, on kinnisvara kättesaadavus Eesti keskmise palgasaaja jaoks viimastel aastatel halvenenud.
Uute eluhoonete pakkumine on aga kiiresti suurenemas, mis peab hakkama kinnisvarahindade kasvu pidurdama. Koos eluhoonete pakkumise kasvuga suureneb ka tehingute arv.
Samas on pankade laenutegevus märkimisväärselt konservatiivsem, kui viimase buumi ajal. Majapidamiste eluasemelaenujäägi kasv on sel aastal küll veidi kiirenenud, kuid see on aasta keskmisena ikka veel üsna tagasihoidlik (aastases võrdluses 3,5 protsenti).
Tööjõu ühikukulu
Tööjõu ühikukulude (tööjõukulude suhe tootlikkusse) kasv on Eestis olnud Euroopa Liidu üks kiiremaid juba pikemat aega. Selle aasta esimesel poolaastal kasvasidki tööjõu ühikukulud Eestis teiste EL riikidega võrreldes kõige kiiremini.
Kuna üha suurenevad tööjõukulud muudavad toodangu kallimaks, siis on ettevõtetel võimalus kas panna see kulu oma väljamüügihinda või vähendada kasumlikkust.
Praegu on tootjahinnad peaaegu kõikides EL riikides languses, kusjuures Eesti tootjahinnad on sel aastal langenud ligikaudu sama kiiresti kui EL-s keskmiselt ning isegi kiiremini kui mitmel meie kaubanduspartneril.
Ekspordi turuosa kasvu poolest maailmas viimase kolme aasta jooksul on Eesti ELis 7. kohal ning viimase viie aasta jooksul isegi teisel kohal (pärast Leedut).
Eesti eksport on sel aastal küll tugevas languses, kuid languse taga on peamiselt 30 protsenti kaupadest (elektroonika, elekter, mustmetallid, põlevkiviõlitooted, piimatooted ja joogid). Languse põhjus ei ole otseselt halvenenud hinnapõhine konkurentsivõime, vaid madalad naftahinnad, Venemaa sanktsioonid ja vähenenud nõudlus, elektroonikatoodete juures paljuski ühe ettevõttega seotud konkurentsiteemad maailmaturul ning elektritoodangu vähenemine impordi suurenemise tõttu. Ilma nimetatud kaupadeta Eesti eksport kasvaks sel aastal.
Küll on aga näha, et ettevõtetesektoris on koos tööjõukulude kasvuga kasumlikkus alanenud, mis langevate hindade ning suhteliselt nõrga välisnõudluse juures jätab ettevõtetele vähem ruumi investeerimiseks.
Kui vaadata eesolevat paari aastat, peaks tööjõu ühikukulu kasv veidi aeglustuma, kuna vähemate töötajatega luuakse rohkem lisandväärtust (tööjõu tootlikkus paraneb) ning samal ajal püsib palga nominaalkasv 5-6 protsendi juures. See võib küll leevendada tööjõu ühikukulude kasvuga seotud riske Eesti majandusele, kuid ei ole selle lahendus.
Kaks tõsist murekohta
Kokkuvõtteks: see on igati positiivne, et Euroopa Komisjon tegeleb liikmesriikides makromajanduslike riskide jälgimisega. Kolmest väljatoodud riskist kaks on Eestile olnud tõsine murekoht.
Aastatagune pilt vananeb aga kiiresti. Selleks, et liikmesriikide majanduste ees seisvaid riske hinnata ja vajadusel tegutseda, oleks mõistlik kasutada võimalikult uusi andmeid. Siin on ka vihje statistika tootjatele – kiiremini avaldatud kvaliteetsed numbrid aitavad parandada majanduse jälgimist ja võimaldavad teha riskide korral kiiremaid otsuseid.